Mõtisklusi

EMK Uue Alguse koguduse pastori Stanislav Ossipovi mõtisklus. 

 

Me vajame muutusi ja need tulevad siis, kui me ise muutume. Me peame muutuma, sest väga palju sõltub meist endist. Kui jääme endiseks, siis me ise ei jää rahule ning peamine on see, et paljud inimesed meie ümber ei saa muudetud.

Me oleme maa sool, aga sool on see, mis annab toidule maitse. Kui aga sool kaotab oma jõu, muutub ta toitu sattudes lihtsalt krigisevaks liivaks ja teeb selle tarbimise kõlbmatuks.

Sool ei ole ainult see, mis annab maitset ja kaitseb riknemise eest. Sool tekitab janu! Ja meie elu peaks ärgitama ümbritsevates janu Jumala järele!

Kui me, olles ise soojad kristlased, ei oma positiivset mõju ümbritsevatele inimestele, siis avaldame tahtmatult negatiivset mõju, sest oleme oma Jumala “reklaam”…

“Ma tean su tegusid, et sa ei ole külm ega kuum. Oh oleksid sa ometi külm või kuum! Aga nüüd, et sa oled leige ja mitte külm ega kuum, sülitan ma su välja oma suust.” (Ilm. 3:15,16)

Jumal vajab põlevaid kristlasi. Jumalale meeldib tuli, Ta Ise on neelav tuli. Aga meile, inimestele, meeldib kõik, mis on soe, s.t. mitte väga kuum ja mitte väga külm. Me sööme sooja toitu, käime sooja duši all, armastame sooja ilma. Kuum tekitab ebamugavust meie kehale, lihale. Ja võib-olla just sellepärast kutsub Jumal meid sisenema oma tulle, kus pole kohta lihale, kus kõik lihalik põleb. Liha läheb meie vaimuga vastuollu ning me peame tegema valiku: kas elada liha või vaimu järgi? Vaimu järgi elada tähendab oma liha alistamist ja orjastamist.

See on apostel Pauluse saladus, see on paljude edukate teenijate saladus. Vaimus käimiseks tuleb maksta oma hinda, lüüs risti oma liha. Tuli tuleb ohvrile. Kui paned ohvri Jumala altarile, siis tunned, kuidas tuli tuleb su ellu. Mida me aga peame andma, et Jumala tuli tuleks meie ellu? Paulus vastab Rooma kirjas: „ Nüüd, vennad, kutsun ma teid üles Jumala suure halastuse pärast tooma oma ihud Jumalale elavaks, pühaks ja meelepäraseks ohvriks; see olgu teie mõistlik jumalateenistus.” (Rm 12: 1).

Oma ihu, mida me mõnikord jumaldades teenime, rahuldame ja kummardame, võime anda teenimiseks, palveks, paastumiseks. Meie ihu on Vaimu tempel ja las selles templis olgu kiidetud meie võimas Jumal. Olles meelepärane oma ihule, on võimalik omamoodi tunda rahulolu, kuid tõeline õnn peitub oma vaimu rahuldamises. Ei tohi teenida kahte isandat. Seejuures on võimatu liha lõpuni rahuldada: ta tahab alati rohkem ja rohkem. Kristlased, kes on liha orjad, ei saa kunagi õnnelikuks ega tunda tõelist rahuldust.

Need inimesed, kes aga otsivad Jumalat, on õndsad, nad valvavad ja palvetavad ega lange seetõttu kiusatustesse, nad kannavad vilja omal ajal, kuna leiavad rahulduse Jumala Seadusest. Liha aga ei taha palvetada, liha ei taha valvata. Lihtsam on elada liha järgi, kuid need, kes nii elavad, ei saa olla meelepärased Jumalale, ega ka endale. Me saame palju muuta, kui hakkame kirglikult otsima Jumalat. Kiusatused hakkavad taanduma, rõõm aga hakkab täitma meid.

Minu elus hakkas palju muutuma siis, kui ma igal hommikul hakkasin tulema palves Jumala juurde ja otsima Tema palet. Kui palvetad hommikul ja kui su palve pole pelgalt formaalsus, vaid soov olla osaduses Temaga, siis on su päev täidetud Tema kohalolu, Tema õnnistustega ja sa näed, et Jumal on reaalne. Me ei ole õnnelikud, sest me pole pühad, ja me ei ole pühad, sest me ei ole täidetud Jumalaga. Aga me saame seda muuta! Hakkame palvetama, hakkame tõeliselt igatsema Issandat ja siis näeme Jumala suurt au oma elus ja koguduses.