Inimeste lood

Kärsa koguduse liige, EMK vaimulik Jana Laaneser:

 

Olen üles kasvanud mittekristlikus kodus. Minu vanemad lahutasid, kui olin paariaastane ja isa suri siis, kui olin teismeline. Kuigi olin peres ainus laps (õde jäi isa juurde ja mina emaga), siis ei kogenud ma ema poolt piisavalt armastust ja hoolimist. Kõige õnnelikum olin ma Lõuna-Eestis emapoolse vanatädi juures oma koolivaheaegu veetes. Kasvasin tema hoole all kuni koolini, sest lasteaeda mind miskipärast ei pandud. Vanatädi Ida oli meie peres ka minu teada ainuke usklik inimene ja käis vähemalt korra kuus kirikus armulauateenistusel. Mäletan, kuidas ta laulis õhtuti voodis kirikulaule ja vahel harva Jumalast rääkis. Palvetamas ei näinud ma teda küll kunagi, kuid ilmselt ta seda tegi ja minugi eest kostis. Nõukogude lapsena üles kasvades vaidlesin temaga nii mõnelgi korral Jumala olemasolu teemal. Vanatädi suri kahjuks paar aastat enne minu usule tulekut, kuid ma usun, et ta rõõmustas koos minuga igavikus olles. Pidin tõdema, et tal oli Jumala olemasolu suhtes õigus.

Minust sai kristlane suvel 1991, kui otsustasin EELK Põlva Maarja kogudusse leeri minna ja end koos tütrega ristida lasta. Pastor Georg korraldas lisaks pühapäevastele jumalateenistustele ka palve- ja ülistuskoosolekuid, kuhu olid oodatud kõik leerilapsed. Üsna varsti olin andnud oma elu Jumalale ja laulsin ülistusgrupis, sest Jumal rääkis minuga tugevalt just nende laulude kaudu. Kogesin kaaskristlastes sellist armastust ja hoolimist, mida polnud mu elus ammu olnud, mind võeti nende hulka vastu ja minu eest hoolitseti. Minu vaimulikuks emaks sai Sirje, kes kutsus vastpöördunud noored naised oma koju palvegruppi. Seal kord nädalas palvetades ja osaduses olles jätkus minu kasv kristlasena. Mäletan seda rõõmu, kui sain Püha Vaimuga ristitud, aga ka kurbust, kui mu ema ei mõistnud ega toetanud mind kristlasena. Aastaid hiljem on ta sellega siiski leppinud, sest olen oma usus kindlaks jäänud ega ole välisele survele alla andnud.

Paar aastat hiljem avasin ka enda kodus palvegrupi ja hiljem, kui EKNK Tilsi kogudus rajati, asusin seal ülistust juhtima. Kogudusega osalesime suviti Suurupis suveseminaridel, kus jagati head vaimulikku rooga ja sai mere ääres puhata, mis oli vaimulikuks kasvuks vajalik. Olin paar aastat ka diakonina Tilsi koguduse pastoriks.

Astusin aastal 1999 EMK Teoloogilisse Seminari veel nelipühilasena, kuid lõpetasin 2003 metodistina. Nii olid minu nn koduotsingud lõpule jõudnud ja metodisti kirik on see, kus ma praeguseni vaimulik olen. Märtsis 2003 abiellusin Reinuga ja koos oleme kõik need aastad teeninud Kärsa kogudust.

Tunnen, et mulle on antud usuand. Usk, mis pole kõikunud mitte üheski olukorras, on kingitus Jumalalt. Minu lemmikpsalm Piiblis on 139 ja samuti on Jumal mind kinnitanud kahe kirjakohaga Jeremija 31:3 ning Jesaja 43:1-2. Iga päev koos Jumalaga on parim, mida kogeda saan.