Tallinna koguduse pastor Aleksandr Fjodorov:
Mul oli õnn sündida kristlikus perekonnas, kus mu isa ja ema austasid Jumalat kogu oma eluga. Seetõttu kasvasin üles kristlike põhimõtete austamise õhkkonnas, armastuses ja aktsepteerimises. Juba varasest lapsepõlvest alates õpetati mind palvetama, piiblit uurima ja jumalateenistustel käima. Juhtusin olema tunnistajaks märkimisväärsele arvule üleloomulikele Jumala ilmingutele ja kristlike põhimõtete tegelikule toimimisele igapäevaelus. Minu vanemad tegid alati seda, mida uskusid ja see näitas piiblis toodud väärtuste järgimise eelist.
Kuid noorukieas, isiksuse ja kriitilise teadvuse kujundamise protsessis, hakkasin ümber hindama elu põhimõtteid, mida vanemad uskusid ja mida mulle õpetati. Oma mõtetes hakkasin kahtlema Jumala olemasolus. Toona, leidmata suurt vahet usklike ja mitteusklike vahel, kujutasin ma kõigi inimeste elu ette sellisena: inimesed sünnivad siia maailma, arenevad, õpivad, abielluvad, töötavad, kasvatavad lapsi, vananevad ja lõpuks surevad. Otsustasin, et ma ei viitsi palvetada ja piiblit lugeda. Ma ei tee midagi halba. Minust saab lihtsalt hea inimene. Ma saan hakkama ilma Jumalata.
Mõne aja pärast valdas mind selline tunne, mida on raske sõnadega kirjeldada. Mingi lootusetus, segadus, tühjus oli minu sees. Ma ei tea, milline põrgu välja näeb, aga minu jaoks oli see seisund hullem kui ükskõik milline põrgu. Sel hetkel mõistsin, et pöörasin Jumalale selja ja Ta jättis mu maha. Ma teadsin, et pean pöörduma meeleparanduse kaudu Jumala poole, paludes, et Ta võtaks mind osadusse Temaga. Ma parandasin meelt. Kunagi oma elus ei tahaks ma midagi sellist uuesti kogeda. Tegin oma otsuse sel päeval. Ükskõik, mis mu elus juhtub, hoian kõigest jõust kinni Jumalast, kes on mind Issanda Jeesuse Kristuse läbi päästnud igavesest hävingust.
Sellest, kui väärtuslik on elu koos Jumalaga, sain aru alles siis, kui kaotasin suhte Temaga. Enne seda pidasin kõiki õnnistusi ja armu minu jaoks iseenesestmõistetavaks. Nüüd tänan ma lakkamatult Jumalat armu ja armastuse eest, mida mulle on antud sünnist saadik. Püüan oma eluga tänada Tema hindamatu kingituse eest, järgides vanemate eeskuju ja pühendades oma elu Talle.