Aseri koguduse liige Irina Semjonova:
Sündisin Pärnus, perekonnas, kus mu ema oli väga aktiivne parteitöötaja ja vanaema oli väga tõsine õigeusu kristlane. Mind kasvatati täitma „kümmet käsku“ ning olema „riigile lojaalne ja kuulekas“. Kui olin aastane, ristiti mind õigeusu kirikus ja vanaema tegeles minu vaimse harimisega. Ma käisin lapsena sageli vanaemaga kirikus, kuid meil polnud kodus Piiblit (arvan, et Nõukogude Liidus oli Piibleid väga vähestel). Seega, minu teadmised Jumala kohta põhinesid ainult sellel, mida kuulsin jumalateenistustel õigeusu kirikus. Kui ma olin 12aastane, jäi mu vanaema väga haigeks. Ma mõtlesin, et kui ma paastun ja palvetan, siis Jumal saab mu vanaema terveks teha. See oli 1991. aasta suvel, kui lubasin palves Issandale, et loobun kuu aega jäätisest, kui Issand mu vanaema terveks teeks.
Kuna oli suvi, siis käisime sõpradega iga päev rannas ja jäätisepoe juures, kõik ostsid endale jäätist, aga mina olin Jumalale lubanud, et hoidun jäätisest. Ma elasin terve kuu ilma jäätiseta ja Issand tegi mu vanaema terveks. See kogemus oli minu esimene tõsine suhtlus Jumalaga.
Kui ma olin 14aastane, kutsus üks mu sõber mind ülestõusmispühade ajal kirikusse jumalateenistusele. Nõustusin, sest külastasin sageli õigeusu kirikut ja see kutse tundus mulle väga loogiline – pühade ajal käiakse ikka jumalateenistusel. Teel kiriku poole selgus, et me ei lähe jumalateenistusele õigeusu kirikusse, vaid protestantlike kristlaste kogudusse. See kogudus kuulus kristlike vabakoguduste hulka, mida, nagu ma hiljem teada sain, oli Pärnus üsna palju.
Ruumi sisenedes polnud peaaegu ühtegi tühja kohta (väikeses toas oli umbes 30 inimest). Pidime seisma toa kaugemas nurgas. Sel hetkel, kui hakati laulma, juhtus minuga midagi. Laulu esimeste sõnade ajal hüüdsin ja palusin Issandal mulle andestada ja minu peale halastada. Ma ei mäleta jutlust ega palvet, mäletan ainult seda, et ma nutsin ja seejärel ülistasin Jumalat. Koju naastes ma ei kõndinud, vaid „lendasin tiibadel“.
Koju jõudes ütlesin emale, et ma tundsin enda sees väga tugevalt, kui väga Jumal mind armastab. Järgmisel pühapäeval olin juba, Piibel käes, jumalateenistusel. Kristlaseks olemise 25aastase perioodi jooksul on olnud erinevaid aegu, nii raskeid kui ka kergeid, aeglaseid ja kiireid.
Ma tänan Jumalat kõigi inimeste eest, kes mind Jumala juurde juhatasid. Ma tänan Jumalat, et ta leidis mind ja päästis mind!