Juba aastaid enne usule tulekut käisin vahetevahel kirikutes, lootuses, et kutsutakse eestpalvele, aga seda õnne mul ei olnud ei Pärnus ega Saaremaal. Mul oli teadmine, et kui tahad päästetud saada, tuleb eestpalvele minna. Aga nagu selgub, pole Jumalale üldsegi tähtis see, kus ja kuidas sa päästmise leiad, vaid, et sa seda südamest igatsed.
Nii siis juhtuski, et kevadkuul kodus olles keerasin pühapäeval Pereraadio lahti ja kuulasin, mis räägiti. Ülekanne oli Siioni kirikust, kus rääkis üks külalisvend. Millest, seda ma enam ei mäleta, aga kõne lõpuks ütles: „Kes tahab eestpalvele tulla, tõstku käsi.“ Kuuldes seda hüppasin püsti ja tõstsin kaks kätt ning hüüdsin: „Mina tahan ka! Jumal, anna mulle mu patud andeks ja võta mind oma lapseks.“ Muud ma öelda ei osanud, ainult tänasin ja siis ma korraga tundsin niisugust kergust, nagu oleksin kaaluta olekus. Sellist tunnet on võimatu tavaelus tunda. Ja see päev kulus mul ainult tänamiseks. Sealt peale hakkasin piibliraamatut lähemalt uurima. Aastal 2007 astusin Reeküla koguduse liikmeks ja sain ka ristitud. Tänu Jumalale!
Urve Pink
Reeküla koguduse liige