Ma sündisin perekonda, kus ema oli kristlane, aga isa mitte. Isa ütles ikka, et küll tema kiired jalad teda päästavad, kui midagi peaks juhtuma. Emaga koos käisin meie kodu lähedal asuvas Reeküla metodisti palvemajas. Jumalateenistused olid mulle, väikesele lapsele, arusaamatud, seega suurem osa ajast lehitsesin lauluraamatut ja magasin ema süles. Küll aga jäi mulle meelde koguduse liikmete lahke olek.
Kui Reeküla koguduses alustati pühapäevakoolitööga, hakkasin seal käima. Osalesin aktiivselt lastelaagrites, laulmisharjutustel, jõulunäidendite esitamisel, väljasõitudel ja kõikidel sündmustel, mida lastele korraldati. 1991. aasta suvel osalesin kristlikus lastelaagris, kus olid ka kõik minu head sõbrad ja pühapäevakooli kaaslased. Ühel õhtusel jumalateenistusel öeldi, et kõik, kes soovivad Jumala oma ellu vastu võtta, tuleksid lavale, ning nendega koos palvetati. Mina ei läinud. Kartsin, mida sõbrad minust arvavad, kui lavale lähen. Samas tundsin enda sees tohutut raskust. Kuigi olin alles 11aastane, tundsin, et olen kohutavalt patune ja vajan Jumala armu. Otsustasin, et kui järgmisel õhtul uuesti lavale kutsutakse, siis ma kindlasti lähen. Järgmisel õhtul kõlaski kutse uuesti. Ma ei vaadanud üldse sõprade poolegi, vaid kiirustasin lavale. Kohale jõudes nägin, et ka sõbrad olid lavale tulnud. Meie eest palvetati ning jumalateenistus lõppes.
Sel õhtul oli minul ja minu kahel heal sõbral väga suuri raskusi pisarate tagasi hoidmisega. Ikka ja jälle tuli meil lõkke äärest oma telki joosta, et teised meid nutmas ei näeks. Kui olime niimoodi juba kolm korda telki nutma jooksnud, kutsusin pühapäevakooliõpetaja ja oma ema, kes oli laagris kokaks, ning nendega koos palvetasime, öeldes välja, et meie elud kuuluvad nüüd Jumalale! Sellest hetkest tuli rahu ja vabadus.
Olen oma elu jooksul veel paaril korral seisnud küsimuse ees, kas elada oma elu koos Jumalaga või ilma Temata, ning kõikidel kordadel jõudnud järeldusele, et elu Jumalaga on parim viis elamiseks.
Minu isa, kes oli lootnud oma kiiretele jalgadele, jäi ühe õnnetuse tagajärjel halvatuks. Mehel, kes oli lootnud oma kiiretele jalgadele, tuli tunnistada, et need jalad ei suutnud teda enam kanda, jooksmisest rääkimata. See oli valus, aga tema jaoks vajalik õppetund. Olles voodis võimetu liigutama oma jalgu, võttis isa Jumala oma ellu vastu. Enda usaldamise asemel pani ta nüüd oma lootuse Jumalale. Olen Jumalale tänulik, et Ta kinkis mu isale armuaja, mil ta sai oma suhte Jumalaga korda seada. Mõne kuu pärast isa suri õnnetuse tagajärjel tekkinud vigastustesse. Mind kinnitab teadmine, et taevas kohtun oma isaga taas.
Marjana Luist
Reeküla kogudus