Olen kasvanud 10-lapselises peres kolmanda lapsena. Jumal, usk ja kirik on olnud minu elu osa nii kaua, kui mäletan. Ma olin väiksena väga arg! Ma kartsin üksinda eraldi vanematest võõrasse kohta jääda, kartsin uusi olukordi. Suure närvipinge tõttu, mis mul nendes olukordades tekkis, hakkasin tihti nutma. 10-aastaselt tegin ma otsuse, et tahan elada oma elu…
Ma olen „sündinud“ kirikusse, nii armastab öelda mu ema. Juba minu vanavanaema, vanaisa, ja minu ema on olnud metodistid. Isa oli aga algselt kristlaseks saades pühendunud luterlane, hiljem metodist. Minu ümber oli loodud eriline kristlik keskkond. Meenuvad vanaema palved, millest ma tol hetkel aru ei saanud. Mõtlesin ikka, et miks ta nõnda triikides omaette „podiseb“.…
Minu turvaline ja õnnelik lapsepõlv sai ootamatult otsa, kui olin 12 aastane. Meie peresuhtes olid tekkinud probleemid ja isa lahkus meie juurest enesetapu läbi. Selleks ajaks olid minu kaks venda mõlemad abiellunud ja elasid juba oma elu. Minul oli üsna varsti aeg astuda kutsekooli ja nii sai minust suuremas osas ajast linnapoiss. Pärnus koolis käies…
