Marjana Luist

Ma sündisin perekonda, kus ema oli kristlane, aga isa mitte. Isa ütles ikka, et küll tema kiired jalad teda päästavad, kui midagi peaks juhtuma. Emaga koos käisin meie kodu lähedal asuvas Reeküla metodisti palvemajas. Jumalateenistused olid mulle, väikesele lapsele, arusaamatud, seega suurem osa ajast lehitsesin lauluraamatut ja magasin ema süles. Küll aga jäi mulle meelde…

Meeli Tankler

Kasvasin kristlikus kodus ja käisin väikesest peale koos vanematega igal pühapäeval Kalju baptistipalvelas jumalateenistusel. Kui sain viisteist, jõudsin tüüpilisse teismelise mässumeelsuse faasi, kus kristlaseks olemisega kaasnevad raamid tundusid ahistavatena. Aga mõtleva ja usu üle arutleva inimesena ma ei saanud neid raame ka lihtsalt niisama kõrvale heita. Seega leidsin, et vajan iseenda jaoks tõestust: Jumalat ei ole…

Kristina Lepik

Olen kasvanud 10-lapselises peres kolmanda lapsena. Jumal, usk ja kirik on olnud minu elu osa nii kaua, kui mäletan. Ma olin väiksena väga arg! Ma kartsin üksinda eraldi vanematest võõrasse kohta jääda, kartsin uusi olukordi. Suure närvipinge tõttu, mis mul nendes olukordades tekkis, hakkasin tihti nutma. 10-aastaselt tegin ma otsuse, et tahan elada oma elu…

Ele Paju

Ma olen „sündinud“ kirikusse, nii armastab öelda mu ema. Juba minu vanavanaema, vanaisa, ja minu ema on olnud metodistid. Isa oli aga algselt kristlaseks saades pühendunud luterlane, hiljem metodist. Minu ümber oli loodud eriline kristlik keskkond. Meenuvad vanaema palved, millest ma tol hetkel aru ei saanud. Mõtlesin ikka, et miks ta nõnda triikides omaette „podiseb“.…

Ardi Leerima

Minu turvaline ja õnnelik lapsepõlv sai ootamatult otsa, kui olin 12 aastane. Meie peresuhtes olid tekkinud probleemid ja isa lahkus meie juurest enesetapu läbi. Selleks ajaks olid minu kaks venda mõlemad abiellunud ja elasid juba oma elu. Minul oli üsna varsti aeg astuda kutsekooli ja nii sai minust suuremas osas ajast linnapoiss. Pärnus koolis käies…