Inimeste lood

Kasvasin kristlikus kodus ja käisin väikesest peale koos vanematega igal pühapäeval Kalju baptistipalvelas jumalateenistusel. Kui sain viisteist, jõudsin tüüpilisse teismelise mässumeelsuse faasi, kus kristlaseks olemisega kaasnevad raamid tundusid ahistavatena. Aga mõtleva ja usu üle arutleva inimesena ma ei saanud neid raame ka lihtsalt niisama kõrvale heita. Seega leidsin, et vajan iseenda jaoks tõestust: Jumalat ei ole olemas. Jätsin ühe olulise eksami eel palvetamata (mida ma muidu alati tegin) veendumuses, et kui Jumal on olemas, siis ilma palveta Ta ju laseb mul eksamil halvasti minna. Aga eksam läks suurepäraselt ja nii ma tegingi iseenda jaoks täiesti loogilise järelduse, et Jumalat pole. Edasine oli juba imelihtne – ma ei läinud enam kirikusse, ma ei laulnud enam kirikukooris ja katkestasin kõik suhted kristlike sõpradega. Mu vanemad olid kurvad, aga ei avaldanud survet – kuigi ma kuidagimoodi teadsin ka seda, et nad minu pärast palvetavad.

Umbes poolteist aastat hiljem kutsus üks mu endisi kristlasest sõpru mind oma sünnipäevale. Ma otsustasin minna: et tõestada neile kõigile, et olen kogu selle usuasja suhtes nüüd immuunne. Seal sünnipäeval lauldi palju ja ma olen alati laulda armastanud; seega olin piisavalt avatud sõprade kutsele „aidata laulda“ järgmisel õhtul Nõmme baptistipalvelas toimuval noorteõhtul. Mu sõbrad korraldasid seal teejoomise ajal nii, et üks tolle koguduse noormees Vello istus mu kõrvale ja väitles siis minuga väga visalt ja põhjalikult Jumala olemasolu teemadel. Mina omakorda tundsin vajadust oma uskmatust iga hinna eest kaitsta. Nii pidi too kena noormees mingil hetkel lüüasaamist tunnistama ja lahkus mu kõrvalt.

Ma ei mäleta palju sellest, mis tol noorteõhtul veel toimus, sest oma sisemuses ma muudkui jätkasin sedasama vaidlust, aga mõnevõrra teisiti. Olin nimelt sunnitud iseendale ausalt tunnistama, et tollele noormehele vastu vaieldes ma tegelikult ütlesin paljusid asju, milles ma üldse nii kindel ja veendunud ei olnud – lihtsalt vaidlemise lustist. Ja päris sügaval minu sees toimus samal ajal midagi, millest ma päriselt aru ei saanud, aga mida võib tagantjärele tarkusega nimetada Jumala kutseks. Mingil hetkel ma ei arvanud enam, et Jumalat ei ole, sest Ta tundus olevat päriselt lähedal. Olles nii-öelda kirikus üles kasvanud, teadsin hästi, kuidas pöördumisele tullakse: selleks on vaja eestpalvet. Lõpuks olingi otsustanud, et palun sõpradel minuga koos palvetada. Aga kui õhtu lõpul ühiselt lauldi: „Kõik patud andeks anna ja veres pese mind! Mul kingi meelsus püha, uus tahtmine ja ind!“ – siis ma tundsin äkki väga selgesti, et mu palve oli nende lauldud sõnade kaudu jõudnud otse Jumala ette – Ta oli sellele vastanud ja mind vastu võtnud. Seega ütlesin oma sõpradele lihtsalt: „Ma olen tagasi!“ – ja sellele järgnes suur kallistamine ja rõõm. Aga minu jaoks ehk kõige hämmastavam asi juhtus siis, kui hilisõhtul koju jõudes emale-isale, kes juba voodis olid, rõõmusõnumist teada andsin. Ema rääkis siis, et oli selsamal hommikul saanud Jumalalt väga selge palvevastuse: „Ära palveta enam, ta tuleb!“

See eriline päev oli 23. aprill 1973 ja kogu mu usuelu toetub sellele.

Meeli Tankler
Pärnu Agape kogudus