Inimeste lood

“… Sel hetkel haaras see ahastus mu täiesti endasse. Lugesin sel hetkel raamatut, milles oli palve, mida ma palvetasin, ja ma sain rahu ning need mõtted kaotasid tähtsuse…”

Kristina Lepik
Paide koguduse pastor

Olen kasvanud 10-lapselises peres kolmanda lapsena. Jumal, usk ja kirik on olnud minu elu osa nii kaua, kui mäletan. Ma olin väiksena väga arg! Ma kartsin üksinda eraldi vanematest võõrasse kohta jääda, kartsin uusi olukordi. Suure närvipinge tõttu, mis mul nendes olukordades tekkis, hakkasin tihti nutma.

10-aastaselt tegin ma otsuse, et tahan elada oma elu Jumalale ja igaviku koos Temaga veeta. Hakkasin lugema Piiblit ja tasapisi hakkas Jumal minu iseloomu tugevamaks muutma. Imestan vahel, et nüüd olen ma koguduse pastor – Jumala teed on kummalised ja mõtted palju suuremad, kui me oskame mõelda.

Teismeeas hakkasin maadlema mõtetega “Kes ma olen?”. Ma tundsin alati end kõrvalisena või et ma olen liiga vaikne ja tagasihoidlik ja seetõttu teised ei taha minuga olla. Ma arvasin, et ma ei ole piisavalt lõbus jne. Sellised enesehaletsuse mõtted tulid tihti esile siis, kui olin seltskonnas. Need mõtted justkui halvasid mind ning see takistas veel enam teistega suhtlemist. Siinkohal julgustan sarnases olukorras olevaid lugejaid oma mõtteid kellegagi jagama, sest peas tunduvad need palju suuremad, kui siis, kui oled need mõtted välja öelnud – siis näed, et asi tegelikult ei olegi nii hull.

Kord suvel, peale 10. klassi lõpetamist, kui ma töötasin administraatorina, tulid meile külla sugulased Saksamaalt, keda ma ei olnud üle mitme aasta näinud. Istusin tööl ja mäletan, kuidas mõtted hakkasid kerima: “Mina olen siin tööl, aga teistel on seal tore ja lõbus ja nemad saavad olla sugulastega…” Nii ma neid mõtteid ketrasin ja ketrasin… Praegu mõeldes, tundub see väike asi, aga sel hetkel haaras see ahastus mu täiesti endasse. Lugesin sel hetkel raamatut “Mõistuse lahinguväli”, kus autor kirjeldab, et vaenlane tahabki, et me oleksime ahastuses ja masenduses, aga Jumal seda ei taha. Ma ei pea laskma sellistel haletsuse mõtetel enda üle valitseda! Raamatus oli palve, mida ma siis palvetasin, ja ma sain rahu ning need mõtted kaotasid tähtsuse. Nii äge!

Iga kord, kui ma olen jälle sarnaste mõtete küüsis, olen ma hakanud palvetama ja palunud Jumala rahu. Ja Jumal on seda andnud! Andnud rahu ja andnud julguse! Ta on mulle korduvalt näidanud, et Tema on loonud mind imeliselt ja ma olen okei sellisena, kes ma olen! Ma ei pea valedel laskma oma peas valitseda.