Mõtisklusi

Järjest enam kuuleme advendiaja alates fraasi, et oleme astumas ootuseaega, sageli kasutatakse täpsustatud sõna jõuluootus. Kas tõesti on advendiaeg jõuluootuse aeg?

Sõltub muidugi sellest, kes vastab ja kes kuidas seda peaaegu detsembri lõpuni vältavat aega mõistab. Kirik lähtub sõna advent algsest tähendusest, mis viitab, et tegemist on tulemisega. Tõesti, me ootame ja teeme seda seejuures intensiivselt, valvates ja ärkvel, ent me ei oota jõulupühi kui selliseid, vaid Jeesuse Kristuse tulekut: liturgiliselt Tema sündimise pühadel (jõuludel), ent ajalooliselt Tema taastulekut selle maailma-ajastu lõpul äratama üles surnuid, mõistma kohut elavate ja surnute üle ning viima lõpule kogu loodu uuendamise.

Kirikuaasta algab advendiajaga, mis koondab koguduse tähelepanu lõpule, kõikide asjade täitumisele Kristuses. Me alustame lõpust, et taibata, mida tähendab kõikide asjade lõpp meie ja kogu loodu jaoks.

Just sellepärast ei puuduta advendiaja kolme esimese pühapäeva jumalateenistuse tekstid üldse Jeesuse sündi või lapsepõlve. Selle asemel kuuleme Jeesust kõnelemas kõikide asjade lõpust (1. advent), misjärel loeme kahel järgneval pühapäeval Ristija Johanneselt sellest, mida see, kes tuleb, lõpuks teeb. Alles 4. advendipühapäev annab vihjed sündmustele, mis seonduvad Jeesuse sündimisega, kusjuures needki ei tunnista niivõrd lapsukese sündimisest, kui selle maailma asjade ümberkorraldamisest, mida selle lapse tulek ette kuulutab.

Advent ei ole mõeldud Jeesus-lapseks valmistumiseks. See on mõeldud selleks, et me seaksime endid valmis selleks, millele meil on jõuluaja vältel tarvis keskenduda.

Olles advendiajal valmistunud kõigeks selleks, mida Jeesuse tulek maailma endaga kaasa tõi ja veelgi toob, astume me jõuluaega, et rõõmustada neist asjadest ja mõelda nende sügavamale tähendusele.

Isegi jõuluajal (24. detsembri õhtust 6. jaanuarini) tegeleb Jeesus-lapse sünniga otseselt vaid üks sündmus: jõuluõhtu. Jõuluaeg kirikuaasta perioodina on aga Jumala lihakssaamise ja meie keskel elamise ime (jõulu 1. püha) tähistamiseks ja selle üle mõtisklemiseks koos kõige sellega, mida see on maailmas põhjustanud ja kaasa toonud. Just sellepärast on jõuluajal karjaste ja hõiskavate inglikooride ning Jeesust kummardavate Idamaa tarkade kõrval erilisel kohal ka säärased hirmsad sündmused nagu kuningas Heroodese korraldatud süütute Petlemma laste massimõrv (süütalastepäev 28.12) ja Jeesuse pere (ning ilmselt paljude teiste) põgenemine Egiptusesse (jõuluaja 1. pp). Kui Sõna saab lihaks ja elab meie keskel, siis adub meie praegune maailmakord (vrd Heroodes!) ohtu, sest uus valitsus – Jumala riik – on tulnud ligi Jeesuses.

Advendiaja karge meeleparandusliku ja valvava hoiaku kaudu valmistatakse meid ette mitte niivõrd kunagi ammu sündinud lapsukese sünnipäevaks, kui just selleks, mida tähendab elada selles maailmas siin ja nüüd, kui Kuningas Kristus, kes tol ammusel ööl inimeseks sündis, on meie ligi ja kutsub meid järgima Teda jäädes ustavaks, et kui Ta kord tuleb tagasi väes ja suures hiilguses, siis me võiksime ilma häbi ja hirmuta rõõmustada Tema tuleku nägemisest.

Priit Tamm
Tartu Püha Luuka koguduse pastor