Свидетельства людей

Rakvere koguduse pastor Taavi Hollman:

Kasvasin kristlikus peres. Lapsena käisin nn. põrandaaluses pühapäevakoolis. Jumala olemasolu olen uskunud kogu oma teadliku elu. Jumal hakkas mind aga isiklikult kutsuma, kui olin kümne aastane. Tol suvel olin mõnda aega maal vanaema juures. Ühel õhtupoolsel ajal nägin taevas kaht päikest. Südames hakkas kripeldama, tekkis rahutus, et mida see küll tähendada võiks? Küsisin oma tädi käest, et miks on taevas kaks päikest. Ta vastas, et võibolla tähendab see maailma lõppu. Seepeale läks minu ärevus veel suuremaks. Oleksin tahtnud sel hetkel olla hoopis kodus, vanemate juures. Aga kojuminek ei olnud sel õhtul võimalik.

Varsti nägime eemalt mööda teed hobuvankriga liikumas üht meest. See oli külast onu Eeri. Teadsin, et ta on usklik mees. Ta kutsus meid, lapsi, vankrile, et saaksime veidi sõita. Mina oma seesmises rahutuses küsisin onu Eerilt, et mida peaks kaks päikest taevas tähendama. Ta vastas rahulikult, et vanarahvas räägib, et see pidavat tähendama ilmamuutust. Ohh, milline kergendus, nagu olnuks koorem minu südamelt kukkunud! Tundsin end rahunemas. Tagantjärgi usun, et see oli üks vahesündmustest, mille kaudu Jumal mind päästmise poole tõmbama hakkas.

Kui maalt tagasi koju tulin, juhtus nii, et ema luges ühel päeval meile üht raamatut. See rääkis kellegi norralase nägemusest Jeesuse tagasituleku kohta, kui Ta oma kogudust tuleb taevasse võtma. Räägiti, kuidas raadio kaudu tulid uudised erinevatest paikadest, kuidas kummalistel asjaoludel on hakanud inimesi kaduma. Keegi ei teadnud, miks ja kuhu need inimesed kadusid. Kirjeldus oli üsna üksikasjaline: keegi ostis lillekioskist lilli, maksis raha ja järsku müüja nagu virvendas viivuks kui udukogu, kuulda oli veel „Tänu Jeesus!“  ning ta oligi kadunud. Keegi naine jooksis tänaval edasi-tagasi, otsides oma väikest last, kes oli just äsja maja ees mänginud. Ja nüüd, hetkega oli laps kadunud. Vahepeal oli tulnud uusi uudiseid üle maailma, et üha rohkem on teavitatud kadunud inimestest. Ja kõigil olla olnud üks ühine omadus – nad uskusid Jeesusesse.

Tundsin enda sees, et minu kristlik kodu ja kristlikud vanemad ei päästa mind. Vajan isiklikult Jeesust. See oli teine sündmus, mille kaudu Jumal mind kutsus. Ütlesin emale, et ma tahan oma elu Jeesusele anda. Läksime kirikusse. See oli üks juulikuise neljapäeva õhtuid 1979. aastal. Tallinnas Mere puiestee kirikus (kus tol ajal toimusid metodistide jumalateenistused) oli sel õhtul jumalateenistus. Olav Pärnamets juhatas teenistust. Ema andis pastorile teada, et Taavi tahab täna Jeesuse oma südamesse paluda. Teenistuse lõppedes teatas pastor Olav, et täna tahab keegi noor oma elu Jumalale anda. Inimesed jäid veel kohtadele ootama. Läksin kirikusaali esimesse pingiritta, kus põlvitasime palvele koos Olaviga. Palusin, et Jeesus tuleks minu ellu. Välispidiselt midagi erilist ei juhtunud. Aga palvest tõustes tundsin, et südames on rahu ja kindel teadmine, et kui Jeesus tuleb tagasi, võin olla kindel, et olen Tema omade hulgas. Rahu ja päästekindlus on jäänud siiani.