Toimetus | Tellimine


Eessõna
Toimetaja veerg
Piiskopilt
Superintendendilt
EMK 105
Jutlus
Teoloogia
Arutlust
Mõtisklus
Meilt ja mujalt
Noortenurk
Noored tunnistavad
Tunnistus
Lastetoost meil ja mujal
Lastelaegas
Nõuandenurk
Koduteel 100
Pildikesi kogudustest
Misjon ja heategevus
Misjon
Kirikuelu
Aastakonverents
Kirikuaasta
Usupühad
Kultuurikommentaar
Intervjuu
Meie inimesed
Arvustusi
Naiste ühenduses
Hingehoid
Elust enesest
Piibel
Metodismist
Orelifondis
Reisikiri
Raamatu- ja plaadisoovitus
Kristlane naerab ja nuputab
Kirjakast
Ajalugu
EMK 100
Reformatsioon 500
Retronurk
Õnnesoovid
Luulenurk
In memoriam
Teated
 

Koduteel 2/2017 - Jutlus

Mida kõike on tulnud nelipühapäeval!

Pastor Urmas Rahuvarm
Haapsalu kogudus


Aga pühade viimasel, suurel päeval seisis Jeesus ja hüüdis valjusti: „Kellel on janu, see tulgu minu juurde ja joogu! Kes usub minusse, nagu ütleb Kiri, selle ihust voolavad elava vee jõed.“ Aga seda ta ütles Vaimu kohta, kelle pidid saama temasse uskujad; sest veel ei olnud Vaimu, kuna Jeesus ei olnud veel kirgastatud.
Jh 7:37-39

Tänu Jumalale, tema on ustav ja see tõotus on täidetud.

Mis võiks olla põhiline, mida Püha Vaim meile teeb? Pauluse kirjas korintlastele räägitakse palju Vaimu suurtest ja ülevatest andidest ning mõned arvavad, et see ongi põhiline Püha Vaimu tegu. Paulus kiidab Jumalat nende andide eest, õhutab usklikke taotlema Vaimu ande, eriti neist suuremaid. Aga samas teeb ta pikalt ja rõhutades selgeks: peamine ei ole Vaimu andide suurus; mitte igaüks ei jaksa suuri kanda. Peamine, esimene ja viimne and on, et Jumala Vaim annab meile olla Issanda omad ja olla temaga – Jumalaga ühendav.

Sellest algab kõik – kes kasvab sealt edasi rohkem, kes vähem. Nagu Vaim kõike teab ja tunneb, tahab ta ka igaühele meist anda oma osa. Ent põhiliselt on Jumala Vaimu töö meis, et ta annab meile olla Issanda omad ja koos temaga.

Seda ei saa meile võimaldada miski ega keegi muu, ainult tema. Miski muu ei ole ka paremaks tunnistajaks Püha Vaimu tegevusest meie sees kui meie olemine Jeesusega, mis väljendub kuulekuses, usalduses, armastuses ja teenimises. Tema teeb seda, et sina – õde ja vend – oled Issanda oma. Kui see sinust välja paistab, on suurepärane, siis kannad juba Vaimu vilja. Kõige olulisem on aga see, mille Püha Vaim toob sinu sisse ja loob sinu sees.

Apostlitest hakkasid voolama „elava vee jõed“. Need mehed, saanud julgust ja väge Jumala Vaimust, tulid välja lukustatud uste tagant ja hakkasid kõnelema rahvahulgale, kes olid ebamaise hääle tõttu kokku jooksnud. Midagi sündis, aga ei tea, mis. Peetrus ja teised apostlid seletasid, mis sündis, mis äsja just kõigi silme all toimus. Ja ta seletas seda ka, mida need inimesed peaksid tegema, et nad ise ka sellest heast osa saaksid Jumala poolt seatud viisil.

Seda nimetab Jeesus elava vee jõgede voolamiseks. Pealtnäha tavalised inimesed, kannavad tavalisi rõivaid, kui lähemale minna, siis on tunda, et ka lõhnavad samamoodi kui teised mehed. Aga ometi voolab neist – inimliku kuju, kuid vaimuliku mõjuga meestest – midagi, mis avaldab mõju kõigile neile, kes neid kuulevad. Mõnesid paneb see pilkama, teisi aga küsima: „Mehed-vennad, mis me peame tegema?“

Jumala elav jõgi, elav vesi voolas neist. Nende ihust, Jeesuse tõotust mööda. Olgu siis sõna kaudu, olgu puudutuse kaudu, kui nad käed kellegi peale panid ja palvetasid või muude liigutuste või käitumise kaudu. Kõigest oli näha, et nende, kuigi tavaliste inimeste läbi, tegutseb Eluandja Jumal ise. Midagi elavat tuleb neist välja, millest ka teised, kes igatsevad, võivad saada osa.

*Mis sai edasi?*

Apostlid olid kõnelnud, rahvas oli kuulnud, paljud ka kuulda võtnud. Mis sai edasi?

Kes nüüd tema sõna vastu võtsid, need ristiti, ning sel päeval lisati nende hulka umbes kolm tuhat inimest. Aga nemad püsisid apostlite õpetuses ja osaduses, leivamurdmises ja palvetes.
Ap 2:41-42.

Need neli asja on siin väga olulistena ära nimetatud. Ilma nendeta ei ole ristikogudus saanud hakkama ühelgi ajal. Kus neist puuduks kasvõi ainult üks, oleks usuelu kiratsev või puuduks hoopis. Need on igal pool, kus ristiinimesi on.

*Apostlite õpetus – *

Et Looja, Eluandja, universumi kõrgeim Majesteet, võtab Jeesuse nimel vastu igaühe, kes meelt parandab.

Keegi peale apostlite – ükski filosoof ega rabi ega muidu tark – ei omanud teadmist ega volitust midagi taolist õpetada. Apostlid olid ainsad, kes said seda õpetada nii, et inimestel oli võimalik seda pettumuseta tõeks võtta. Sealt edasi muidugi ka need, kes olid apostlitelt õppinud ja kuni meie päevini välja. Korrektse õpetuseta pole ristiusku.

Apostlite õpetus ei olegi õieti neist enestest, vaid tuleb Jeesuselt:

Aga kui tema, Tõe Vaim, tuleb, juhib ta teid kogu tõesse, sest tema ei räägi iseenesest, vaid ta räägib, mida kuuleb, ja ta kuulutab teile tulevasi asju. Tema kirgastab mind, sest ta võtab minu omast ja kuulutab teile.

Jh 16:13-14.

Selge õpetus peab ristiusus olema. Ajalugu näitab seda ka, et kus see on moonutatud või kaduma läinud, seal on tulnud väärnähtusi, halbu asju, on mindud omadega metsa ja rappa – olgugi need kenad kohad looduses, mitte aga inimese mõtlemises.

Sedasama õpetust vajatakse tänapäeval samuti elementaarse osana Kristuse kirikus ja kui meil seda peaks olema, siis on põhjust Jumalat väga tänada selle eest. Seda ei tule kuskilt mujalt kui Jumala Vaimust. Sõnasse on õpetus kirja pandud, aga Vaim teeb sõna elavaks, nii et seda saab kuulutada ja vastu võtta. Vaim teeb sõna elavaks usklikus, nii et ta saab seda oma elus välja elada. Seesama elava vee allikas saab igaühe sisse, kes usub, nagu Jeesus ütles. Kes elab välja Jumala sõna, selle ihust voolab elava vee jõgi.

See ongi apostlite õpetuse, rõõmusõnumi peamine sisu: Looja, Eluandja, universumi kõrgeim Majesteet, võtab Jeesuse nimel armust vastu igaühe, kes meelt parandab.

*Osadus – *

Ei ole ühtegi teist seltskonda, kus seesama apostlite õpetus Jumala armust oleks endastmõistetavaks mõtlemise ja praktilise elu aluseks kui pühade osadus, Jumala rahva kogukond, nimetatud koguduseks või pühaks kirikuks.

Inimesi ühendavad mitmesugused huvialad, olgu kasvõi kudumine, spordivõistluste vaatamine või koos teistega sportimine, autod või aiandus. Kõige muu jaoks on loendamatult mitmesuguseid kollektiive. Aga selleks, et üheskoos õndsaks saada, on ainult Kristuse püha kirik.

Kristuse kogudus ühendab lähedases osaduses inimesi, kes kõiges muus võivad olla vägagi erinevad. Prohvet Jesaja annab toreda allegoorilise pildi, kuidas ollakse Messia valitsuse all:

Siis elab hunt tallega üheskoos
ja panter lesib kitsekese kõrval;
vasikas, noor lõvi ja nuumveis on üheskoos ning pisike poiss ajab neid.
Lehm ja karu käivad karjamaal,
nende pojad lesivad üheskoos,
ja lõvi sööb õlgi nagu veis.
Imik mängib rästiku uru juures
ja võõrutatu sirutab käe mürkmao koopasse.
Ei tehta paha ega kahju kogu mu pühal mäel, sest maa on täis Issanda tundmist –
otsekui veed katavad merepõhja.
Js 11:6-9

Apostel Paulus aga ütleb otse inimestele, kes on pöördunud hoopis teistsugusest maailmast:

Vennaarmastuses olge üksteise vastu hellad, vastastikuses austuses jõudke üksteisest ette!
Rm 12:10.

See ja ka kõik muu, mis kirjas roomlastele 12. peatükis, kõlaks õõnsate hüüdlausetena seal, kus pole Jumala Vaimu, kus ei voola need elavad veed, kus ei hoolita apostlite õpetusest ega palvetata.

Sellepärast on vajalik osaleda koguduse kooskäimistel nii sagedasti, kui võimalik. Kui ei ole võimalik füüsiliselt, siis vaimulik osadus, ühtekuuluvustunne kiriku ja Kristusega, peab olema ja püsima. Ilma selleta poleks Kristuse irikut.

*Leivamurdmine – *

Eesti keeles: püha armulaud – on müsteerium, milles Jumala rahvas saab vaimulikult üheks Kristusega ja üksteisega.

See ei ole kuidagi seletatav keemiliselt ega füüsiliselt – peale pühitsuspalvet jäävad leib ja vein ainetena ikka samasugusteks. Ka need, kes koos armulauda võtavad, jäävad omaette isiksusteks. Me ei oska seletada, kuidas Jeesus asetub armulaua andidesse, nii et leivas ja veinis, mida murrame ja jagame, sisaldub Kristus. Või kuidas ta asetub armulauast osasaajatesse, üks paljudesse, ühendades kõiki. Igaüks käib oma pükstes, ometi oleme kokku üks ihu, vaimulik Kristuse ihu maa peal.

Seletamatu, aga Jeesus on öelnud, et ta teeb seda ja meie – ime küll – oleme seda tundnud põlvest põlve. Eks tulegi seda võtta lihtsalt kui imeasja, millest kõrvalseisjad aru ei saa, aga need, kes osa võtavad, on kutsutud mõistma ja ära tundma. Nähtamatu Kristuse ligiolu ja tegutsemist oleme tundnud ja näinud nähtava ja tuntava püha sakramendi kaudu. See on vaimulik toit, tugevuse allikas, mida alatasa vajame usuteel käimiseks.

Seda ei ole ega saagi olla kuskil mujal kui Kristuse koguduses.

*Palved – *

Ka palvetes püsisid nad – ei ole mõeldav kuuluda Kristuse kirikusse, kui ei palveta, st ei ole Kristusega vastastikuses suhtlemises. Palvetamine Jeesuse poole on vastastikune usalduse ühendus. Mõned arvavad, et küll siis palud, kui sul midagi vaja on. Eks ole ka selles oma tõetera, kui mõelda, mida vajame kõige rohkem – osadust Kristusega.

Palvemeeles ollakse näoga tema poole, avatakse vaimusilmad teda nägema, püütakse mõista tema olemust ja avatakse ka ennast temale täielikus usalduses.

Aeg-ajalt võivad ka paganad Jumala poole ohata või hüüda. Mõni koguni viibutab rusikaid taeva poole. Isegi loomad palvetavad omal viisil – nagu Pühakiri ütleb, et noored lõvid möirgavad saaki ning nõuavad Jumalalt oma toidust. Aga palvet selles tähenduses, kuhu Jeesus on meid kutsunud ja apostlid ning nende järglased juhatanud, Kristusega vastastikuse osaduse palvet – seda ei ole kuskil mujal kui Kristuse pühas kirikus.

Kuigi oleme harjunud palvetama üheskoos ja omaette, siis ärgu me iial arvaku, et see on midagi harilikku, midagi tavalist – see on erakordne asi maailmas! Kõikväeline Jumal ise otsib neid, kes palvetavad:

Sest Issanda silmad jälgivad kogu maad, et võimsasti aidata neid, kes siira südamega hoiavad tema poole. 2Aj 16:9a.

Mida kõike kallist on tulnud nelipühapäeval ja jätkuvalt voolamas elujõena Jumala aujärjelt! Andkem siis endale aru, et kuigi meie oleme vaimuliku eluga harjunud, ei ole see maailmas midagi tavalist.

„Aga nemad püsisid…“ Jeesusesse uskumine ja Püha Vaimu and ei ole ühekordsed sündmused, vaid jätkuv, elukestev protsess. Olgu siis jätkuvalt ka meie palve, et Püha Vaim täidaks meid ja hoiaks meid Jumalas. Et mitte kuidagi välja langeda, ilma jääda, siis püsigem, nagu öeldud – apostlite õpetuses, osaduses, leivamurdmises ja palvetes. Nende armuvahendite abil teostab Jumala Vaim meis peamise: annab meile olla Issanda omad ja koos temaga.

Aamen.
Koduteel 2/2017
Eessõna
Eessõna
Jutlus
Mida kõike on tulnud nelipühapäeval!
Teoloogia
Vaimuandidest
Meilt ja mujalt
Ühine eesti-vene jumalateenistus Tallinna koguduses
Ristitee Tallinnas ületas kõik ootused
Koguduse osadus-õppepäev
Noored metodisti misjonärid kogu maailmast
EELK 100
9. juunil toimus Tallinna koguduses esmakordselt Kirikute Öö üritus
Uudis naabrite juurest
Maakondlik palvepäev
Lastetoost meil ja mujal
Reeküla pühapäevakooli tegemised
Tallinna metodisti koguduse pühapäevakoolitöö mõtteid vahetult enne suvepuhkust
Tartu koguduse lastetöö
Lastetöö koolituspäev
Nõuandenurk
Sa oled eriline!
Misjon
Tere Iisraelimaalt!
Usupühad
Paasapüha - Juutide esimene usupüha
Õnnesoovid
Õnnesoovid doktoritöö kaitsmise puhul
Teated
Tule meile õppima!
EMK XIII Suvekonverents