Toimetus | Tellimine


Eessõna
Toimetaja veerg
Piiskopilt
Superintendendilt
EMK 105
Jutlus
Arutlust
Mõtisklus
Meilt ja mujalt
Noortenurk
Noored tunnistavad
Lastetoost meil ja mujal
Lastelaegas
Nõuandenurk
Koduteel 100
Pildikesi kogudustest
Misjon ja heategevus
Misjon
Kirikuelu
Aastakonverents
Kirikuaasta
Usupühad
Kultuurikommentaar
Intervjuu
Meie inimesed
Arvustusi
Naiste ühenduses
Hingehoid
Elust enesest
Piibel
Metodismist
Orelifondis
Reisikiri
Raamatu- ja plaadisoovitus
Kristlane naerab ja nuputab
Kirjakast
Ajalugu
EMK 100
Retronurk
Õnnesoovid
Luulenurk
In memoriam
Reklaam
 

Koduteel 3/2016 - Usupühad

Lehtmajade püha – kokkukogumise püha

Martit Prantsus


Juudi pühadekalender on väga tihe ja mitmekülgne. Seal leidub nii iidseid, aastatuhandete vanuseid usupühi kui ka alles viimase sajandi jooksul lisandunud tähtpäevi; on nii rõõmu- kui leinapühasid.

Juutide sügispühade hooaeg algab käesoleval, 2016. aastal 2. oktoobri õhtul Rosh Ha-Shana ehk juudi uusaasta pühaga ja see hooaeg kestab mitu nädalat.

Üks juutide kolmest suurimast usupühast on sügisene lehtmajade püha. Heebrea keeles nimetatakse seda Sukot – tõlkes „lehtmajad“. Käesoleval aastal on see 16. oktoobri õhtust 23. oktoobri õhtuni. Ajalooline taust pärineb 40aastasest Iisraeli laste kõrberännakust ja selle püha põllumajanduslik külg on seotud lõikuspeoga.

Jumala sõnast leiame korralduse Lehtmajade püha pidamiseks õige mitmest kohast, üks sellistest on näiteks 4. Moosese 29. peatükk, kus on öeldud: „Ja seitsmenda kuu viieteistkümnendal päeval olgu teil pühalik kokkutulek; ühtegi argipäevatööd ärge tehke, ja pidage seda püha Issanda auks seitse päeva!“ Sellele järgnevad pikad salmid täis kirjeldusi, milliseid erinevaid ohvreid vanasti Jumala rahvas igal selle pühadenädala päeval tooma pidi. Tänasel päeval on need traditsioonid arusaadavalt pisut muutunud, sest esiteks ei ole kogudusetelki ega templit, kus neid ohvreid tooma peaks ja teiseks on ka kahanenud nii Lehtmajade püha kui ka teiste juudi usupühade põllumajanduslik iseloom, kuna tänasel päeval harivad põldu ja kasvatavad loomi kordades vähem elanikke, kui vanasti.

Lõikuse nimed

Peaaegu igal pühal juudi kalendris on mitu nime, mis kõik selgitavad täpsemalt püha erinevaid aspekte ja tähendust. Lehtmajade pühal on ka mitu tähendust – see on lisaks veel Lõikustänupüha ja Piiblis on ka öeldud – Kokkukogumise püha, heebrea keeles Chag ha-Asif. 2. Moosese 23:16 on öeldud: „Ja pea lõikuspüha oma varajase vilja saagile, mille oled külvanud põllule; ja vilja kokkupanemise püha aasta lõpus, kui sa oma saagi põllult koristad!“

Eestikeelses Piiblis on siin tõlkes öeldud „kokkupanemise püha“. Võib tekkida täpsustav küsimus: aga millist vilja Iisraelis sel ajal võiks kokku koguda või kokku panna?

Seda püha peetakse Jumala sõna kohaselt 15. tisrikuu päeval, mis meie kalendri järgi langeb alati kas septembri lõppu või oktoobrisse. Odra- ja nisulõikus toimub kevadel, erinevaid vilju – viinamarju, viigimarju, mandleid ja granaatõunu kogutakse Iisraelis suvest kuni sügise alguseni ning oliive, mis on peamiselt olulised neist saadava õli pärast, kogutakse oktoobri lõpus ja novembris. Aga mis saagikogumine siis Lehtmajade püha aegu võiks olla? Ega tegelikult suurt midagi ei olegi; kui, siis ehk hiline viinamarjalõikus.

Lõikust tähistavaid sõnu on heebrea keeles õige mitmeid ja kuigi nad kõlaliselt on veidi sarnased, kirjutatakse neid siiski erinevalt ja sõnad on pärit erinevatest sõnatüvedest. Viljalõikust aasta esimeses pooles nimetatakse sõnaga katsir. Suve lõpu viinamarjalõikust sõnaga batsir. Oliivisaagi kogumist sügise lõpus sõnaga masik ja kõigi teiste viljade lõikamist sõnaga katif.

Eelpool loetud piiblisalmis, kus mainiti lõikuse kokkupanemist, on kasutatud aga hoopis sõna asif, mis ei viita otseselt mitte ühegi vilja korjamisele või lõikamisele, vaid tähendab otsetõlkes „kogumist, kogunemist, kokkupanemist“. Põllumajandustsükliga kursis olevad juudi rabid seletavad seda nii, et sõna asif, mida on Piiblis kasutatud Lehtmajade püha kui lõikustänupüha mainimisel, ei tähenda tõesti mingi konkreetse vilja põllult kokkukogumist, vaid saagikoristuse teatavat protsessi. Eriti hästi on see mõistetav, kui vaadata lähemalt viljasaagi aitadesse jõudmist ehk kokkupanemist või kokkukogumist.

Vilja kokkupanemine

See, et vili saaks põllult toiduna inimese toidulauale, on pikk protsess. Kevadel või suve hakul, sõltuvalt vilja liigist, lõigatakse vili põllult.

Seejärel tuleb minna reht peksma, et eraldada viljapead või tõlvikud kõrtest. Seda tehti vanadel aegadel rehealusel, milleks oli teatav alus või laud teravate kivide või metallitükkidega, ja sellist raskete kividega lauda lasti kas härja või eesli jõuga palju kordi üle viljakõrte käia, kuni kõrred muutusid hapraks ja viljapead neist lahti hakkasid tulema.

Järgmiseks etapiks oli viljapeade tuulamine, et eraldada sõklad ehk koesarnane kest või vilja n-ö nahkkate, mille sees on see kõige väärtuslikum osa – vilja tuum ehk südamik. See protsess eeldas head tuult ning tuulajatena tegutsevad töölised heitsid puulabade abil viljateri kõrgele õhku; tuul viis kaalult kergemad sõklad eemale ja raskema kaaluga väärtuslikud terad langesid tagasi maha.

Pärast seda pidi terad veelkord üle sõeluma, et eemaldada viimne allesjäänud praht, sõklatükikesed ja ebavajalikud purukesed. Alles siis sai pika ja vaevarikka protsessi käigus eraldatud terakesed kotti, vakka või aidasalve koguda. Hiljem võeti sealt vajalik kogus, et minna veskile ja terad jahuks jahvatada. Ning alles siis oli jahu, millest küpsetada leib. Põlluvili oli lõpuks toidulauale jõudnud.

Nagu näha oli see suhteliselt aeglane, rasket tööd nõudev protsess, mis võttis talupoegadelt terve suve rassimist. Tavaliselt tehti seda koos teiste peredega kogukondlikul rehepeksualusel, mis pidi asuma küla mõnes kõrgemas punktis, sest seal puhuvad tuuled, mida vilja tuulamiseks tarvis on. Ja kõrvalepõikena tasuks meelde tuletada, et juutide templi asupaik on samuti kunagisel rehepeksu kohas. Lähis-Idas võib veel tänagi näha rehepeksu aluseid kõrgemate kohtade peal sellistes külakestes, kuhu põllumajanduslik meh-haniseerimine veel jõudnud ei ole.

Vanadel aegadel veetsid rehepeksjad, tuulajad ja sõelujad palju aega rehepeksu alusel ja olid seal koos lausa päevad ja ööd. Ööbiti seal sellepärast, et hommikul kohe kiirelt uuesti tööle saaks asuda ning aega teekonna peale ei raisataks. Kõik pidi valmis saama enne kuiva aastaaja lõppu ja enne sügisvihmade algust, muidu läheks ju vili hallitama. Samuti tegi selline sotsiaalne ühiselt veedetud aeg raske töötegemise nauditavamaks.

Lehtmajade püha ehk nagu eelpool sai öeldud – kokkukogumise või kokkupanemise püha saabus Iisraeli just selleks ajaks, kui kuiv aastaaeg lõppema hakkas. Kui senimaani palvetasid juudid igal päeval, et Jumal annaks põlde niisutavat kastet, siis alates Lehtmajade pühast hakati palvetama maale vihma ja vihmapalved kestsid kuni kevadise Paasapühani, mil need asendati taas kaste-palvetega. Neid palveid palvetatakse veel tänapäevalgi. Aga Lehtmajade püha ehk Hag ha-asif – kokkupanemise püha – oli seega rõõmus aeg – selja taha jäi raske suvetöö vilja kallal, mis nüüd tehtud oli, vili oli kenasti salvedes ja põllumajanduslikust aspektist oli jäänud veel vaid oliivisaagi koristamine, millega sai peale hakata pärast Lehtmajade püha lõppemist.

Lehtmajade püha on kõike eelpool räägitut arvesse võttes tegelikult juutide tänupüha ehk Lõikustänupüha – tänu Jumalale, et vili on lõpuks aita jõudnud.

Tempel rajati muistsesse rehepeksupaika

Nagu öeldud, pidid rehealused asuma veidi kõrgemal kohal, kus puhub piisavalt tuult, mida läheb tarvis vilja tuulamisel. Piiblist loeme, et ka templi asupaigaks Jeruusalemmas sai valitud just rehepeksu koht. Jumal valis. 1. Ajaraamatu 21. peatükist loeme sellest, et Taaveti rahvalugemisel olid rängad tagajärjed; ent millest lähtuvalt tulevasele templile sobiv asukoht leiti:

Siis Issand saatis Iisraelisse katku ja Iisraelist langes seitsekümmend tuhat meest. Ja Jumal läkitas ingli Jeruusalemma, et seda hävitada; aga kui ta parajasti hävitas, siis Issand vaatas ja kahetses seda kurja ning ütles hävitusinglile: „Küllalt! Lase nüüd oma käsi alla!” Ja Issanda ingel seisis siis jebuuslase Ornani rehealuse juures. Kui Taavet oma silmad üles tõstis ja nägi Issanda inglit seismas maa ja taeva vahel, käes paljastatud mõõk, mis oli sirutatud Jeruusalemma kohale, siis heitsid Taavet ja vanemad silmili maha, kotiriided seljas. Ja Taavet ütles Jumalale: „Kas mitte mina ei käskinud rahvast lugeda? Jah, see olin mina, kes tegi pattu ja suurt kurja. Aga mida need lambad on teinud? Issand, mu Jumal! Olgu seepärast su käsi minu ja mu isakoja vastu, aga mitte su rahvale nuhtluseks!”

Siis Issanda ingel käskis Gaadi Taavetile öelda, et Taavet läheks püstitama altarit Issandale jebuuslase Ornani rehealuse paika. Ja Taavet läks üles Gaadi sõna peale, mille see Issanda nimel oli öelnud. Kui Ornan pöördus, siis ta nägi inglit, aga tema neli poega, kes ta juures olid, pugesid peitu; Ornan oli nisu peksmas. Kui siis Taavet Ornani juurde jõudis, vaatas Ornan ja nägi Taavetit; ta läks rehealusest välja ning kummardas Taaveti ees silmili maha. Ja Taavet ütles Ornanile: „Anna mulle see rehealuse paik, et ma saaksin sinna ehitada altari Issandale! Anna see mulle täie hinna eest, et nuhtlus võetaks rahva pealt!” Ja Ornan ütles Taavetile: „Võta see enesele ja mu isand kuningas tehku, mis tema silmis hea on! Vaata, ma annan veised põletusohvriks ja pahmareed puudeks ja nisu roaohvriks. Ma annetan selle kõik!” Aga kuningas Taavet ütles Ornanile: „Ei, vaid ma ostan tõesti täie hinna eest, sest ma ei taha võtta Issandale seda, mis on sinu oma, ega ohverdada põletusohvriks niisama saadut.” Ja Taavet andis Ornanile selle paiga eest kulda, mis vaagis kuussada seeklit. Ja Taavet ehitas sinna altari Issandale ning ohverdas põletus- ja tänuohvreid; ja kui ta hüüdis Issanda poole, siis Issand vastas temale tulega taevast põletus-ohvrialtarile. Ja Issand käskis inglit mõõga tuppe tagasi pista. Sel ajal, kui Taavet nägi, et Issand oli talle vastanud jebuuslase Ornani rehealuse paigas, ohverdas ta seal. Aga Issanda elamu, mille Mooses kõrbes oli teinud, ja põletusohvrialtar olid sel ajal Gibeoni ohvrikünkal. Kuid Taavet ei julgenud selle ette minna Jumalat otsima, sest ta oli hirmunud Issanda ingli mõõga pärast.

2. Ajaraamatu 3. peatüki esimesest salmist loeme, et Taaveti poeg Saalomon ehitas Taaveti ostetud kohale Templi: Ja Saalomon hakkas Issanda koda ehitama Jeruusalemma Morija mäele, kus Taavetil, tema isal, oli olnud ilmutus, paika, mille Taavet oli kindlaks määranud jebuuslase Ornani rehealuse kohale.

Tempel rajati kohale, kus varem reht peksti ja vilja küllaltki pika töö käigus salvedesse panekuks ette valmistati. Ehk võib siit tuua mõningaid seoseid ka meie tänasesse ellu, kui mõtleme vilja töötlemisele, et see saaks valmis kokkupanemiseks; ning kui mõtleme templiteenistusele koos kõigi ohvritoomistega, Jumala palge otsimisega, palvetamiste ja jumalateenistustega, mis kõik seal mäel aset leidsid. Rääkimata veel sellest, et Ornani rehealune asus Morija mäel, mis on pärimuse järgi sama koht, kus kunagi ka Aabraham oma poega Iisakit ohverdama oli tulnud; Jumal teda viimasel hetkel peatas ja inimohvri loomohvriga asendas.

Olulised on ka Jeesuse sõnad Johannese evangeeliumi 8. peatükist, mis Ta ütles sealsamas paigas: Teie isa Aabraham tundis suurt rõõmu sellest, et ta saab näha minu päeva, ja ta nägi seda ja rõõmustas. Nüüd ütlesid juudid temale: „Sina ei ole veel viiekümneaastanegi ja tahad olla näinud Aabrahami?” Jeesus ütles neile: „Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, enne kui Aabraham sündis, olen mina.” Nüüd nad võtsid kive, et teda nendega surnuks visata. Aga Jeesus peitis enese ära ja lahkus pühakojast.

Need sõnad kõneles Jeesus Morija mäelt, Ornani rehealuselt, templist, luues oma sõnadega justkui silla pikkade aastatuhandete vahel. Ning isegi füüsiliselt templimäel seistes paistaks Kolgata kui Jeesuse surmakoht sinna ära, kui tänapäevaseid Jeruusalemma maju vahepeal ei oleks. Kui praegu templimäele minna, kust Jeesus neid sõnu kõneles ja kuhu kunagi Aabraham oli ohverdama tulnud, – sealt paistaks Kolgata kenasti kätte ära. Võib-olla, kui püüaksime neid Jeesuse sõnu tõlgendada, näitas Jumal Aabrahamile sealsamas seistes vaimusilmas palju aastaid hiljem õige pisut maad kaugemal olevat Kolgatat, kus kord Jeesus kui Jumala tõeline ohvritall inimkonna pattude eest sureb.

Templimägi on olnud Jumala valitud koht kõigiks nendeks inimkonna ajaloo jaoks olulistes sündmusteks ning Lehtmajade püha meenutuseks nii Iisraeli rahva kõrbeteekonnast kui ka meie maise elu ajutisusest; raskest viljasaagi kokkupanemise tööst ja osundamine sellele, et ka tänasel päeval kogub Jumal oma saaki aitadesse. Kõike seda meenutab Lehtmajade püha kui juutide sügispühade hooaja viimane püha, milles on veel tänaselgi päeval omajagu täitumist.
Koduteel 3/2016
Superintendendilt

Jutlus
Me oleme Jumala käes kui savi
Meilt ja mujalt
Rõõmsad kohtumised
Evangeelne vabaõhuteenistus Sakussaares
Haapsalus seati ametisse pastor
Pärnu kogudus 95
Kirikute Öö Agapes – kas uue traditsiooni algus?
Perelaager Aa rannas
Tallinna koguduse perelaager Hiiumaal
Haapsalu kirikuhoone muutub aina kaunimaks
Euroopa Kirikute Konverents
Noortenurk
Eesti-Brasiilia suvemisjon
Noored räägivad piiblilaagrist:
Noored tunnistavad
Orjusest vabaks
Lastetoost meil ja mujal
Tartu juunioride suvematk
Reeküla koguduse pühapäevakooli suvi
Killukesi Tapa suvistest tegemistest
Lastemisjon 9.–11.08.2016
Rõõmuralli SUPERKANGELASED
Agape laste suvekool
Nõuandenurk
Ole ilus nii seest kui ka väljast!
Misjon ja heategevus
Päikesekiir
Kirikuelu
EMK XII suvekonverents
Aastakonverents
EMK ametlik seisukoht homoseksuaalsuse kohta
Eesti Metodisti Kiriku Määramised 2016-2017
Usupühad
Lehtmajade püha – kokkukogumise püha
Hingehoid
Koht, kus saad hingetoitu
Piibel
Koguduse tähendus
Luulenurk
Tänuliku korilase sügislaul
In memoriam
In Memoriam John Trundle
In Memoriam Ralph Watson