Koduteel 5/2003 - Piiskopilt

Visioonid

Kiriku juhina tahan rõhutada: metodisti kirik võib kasvada.

MIDA ME OOTAME
Ka kirikus esitatakse visioone. Me võime küsida: “Kas meil on selliseid visioone ja kas me ootame, et meie piiskopkonna metodisti kirikus saab toimuma midagi head ja imelist? Kas me näeme uuenemise ja kasvu võimalusi nendel maadel ning neis piirkondades, neis linnades ja asulates, kus tegutseb meie kirik?” Kogudustes ja kirikutes, kus on juba pikka aega võideldud raskustega, nähtud liikmete arvu kahanemist, koguduse liikme keskmise vanuse kasvamist ja koguduse aktiivi kokkukuivamist, on tõesti raske uskuda, et vastutuul võib veel pöörduda. Aruanded ja arvud viitavad tõsiasjale, et mõne aasta pärast võitlevad paljud kogudused lausa ellujäämise pärast. Sellises olukorras võib masenduda mõttest, et ees on ainult üks tee — tee allapoole. Tundub, nagu ei saaks mitte miski enam muutuda.
Leidub siiski näiteid ka vastupidisest. Leedus avas metodisti kirik taas uksed aastal 1994, kui oli otsa saanud Nõukogude kord. Nüüd on kirikul juba üheksa kogudust. Aprillikuu alguses peetud 2003. aasta esimesel aastakonverentsil rajati taas üks uus. Kaks uut on kohe-kohe tulekul. Leedu Metodisti Kiriku liikmete üldarv on peaaegu 500. Siiski kirjutab superintendent oma aruandes: “Minul on visioon sellest, et kirik kasvab ja et see on mõne aasta pärast kogu piiskopkonna suurim.” Samasuguseid ootusi ilmnes ka neist vastustest, mida erinevatesse nõukogudesse ja töörühmadesse kuuluvad esindajad oma vastustes andsid, kui neilt küsiti, millisena nad näevad Leedu kirikut tulevikus. “Näen enda ees kasvavat, avatud ja elavat kirikut.” Selliseid väljendusi kasutasid mitmed. Neid ei ole palju ja majanduslikud jõuvarud on napid. Siiski on neil usk sellesse, et Jumal on võimaluste Jumal, kes elab ja tegutseb tänapäeval.

ET SÜNNIKS VISIOON
Kiriku juhina tahan öelda: metodisti kirik võib kasvada. Kõigis kaheksas aasta- ja piirkondlikus konverentsis tehakse tööd selle nimel, et sünniks visioon sellest, kuidas tuua usule uusi inimesi ja hoolitseda nende eest. Minu mõttes mõlguvad kaks lihtsat sõna, mis on selle visiooni teostumise koha pealt olulised: kodukülastused ja külalislahkus. Kodukülastused tähendavad väljapoole suundumist, seda, et otsime ja loome uusi kontakte, “siseneme” neist ustest, mis meile avanevad. Nii sündis ka siis, kui Jeesus tuli meie juurde ja asus elama meie keskele. Siia alla kuulub nii evangeliseeriv kui diakooniaalane tegevus. Külalislahkus tähendab, et püüame hästi vastu võtta neid, kes tulevad meie juurde. On oluline, et inimesed tunneksid meid külastades, et nad on tulnud kohta, kus neist hoolitakse, neid toetatakse ja abistatakse elu pingete ning nõuetega toimetulekul. Teise juurde minemist ja külalislahkust võime harjutada isiklikul pinnal, kuna meil kõigil avaneb selleks mõnikord võimalus, kuid võime realiseerida seda ka üheskoos koguduse ja kirikuna. Seegi on tähtis osa sellest pärandist, mille oleme saanud oma kirikuisalt John Wesleylt, kelle 300. sünniaastapäeva hiljuti tähistasime.