Koduteel 3/2009 - Toimetaja veerg

Tuleb välja, et see on otsekui omaette paradoks – see tänulikkuse ja tänamatuse vastasseis. Miskipärast on inimene ikka olnud pigem tänamatu ja rahulolematu kui tänulik ja rahulolev. Miskipärast oleme nii kitsid jagama midagi – tänu ja tänusõnu –, mille ütlemine ometigi midagi ei maksa ega tee kedagi vaesemaks. Aga täidaks – kui mitte just ligimese kõhu toiduga, siis ehk tema hinge soojusega. Ja küllap ikka antakse lõpuks tänajalegi midagi. Ainult et selle nägemise, tajumise ja mõistmiseni peame alles kasvama. Peame muutuma ise ja muutma maailma. Sest Saalomoni tarkuseraamatus (16:29) on öeldud: “... tänamatu inimese lootus sulab otsekui talvine härmatis ja voolab ära kui kasutu vesi.” Ja Paulus on kirjutanud Timoteosele (2Tm 3:1–5): “Aga see olgu sul teada, et viimseil päevil tuleb raskeid aegu, sest siis on inimesi, kes on enesearmastajad, rahaahned, kelkijad, ülbed, teotajad, sõnakuulmatud vanemaile, tänamatud, nurjatud, halastamatud, leppimatud, laimajad, ohjeldamatud, jõhkrad, hea põlgajad, reetlikud, tormakad, upsakad, rohkem lõbu- kui jumalaarmastajad, kellel on küll jumalakartuse nägu, aga kes on salanud selle väe. Niisuguseid väldi!” Ja korintlastele on Paulus rõhutanud (2Kr 4:15): “Kõik sünnib ju teie heaks, et arm üha enamate inimeste tänu kaudu rohkenedes kasvaks Jumala austuseks.”
Tore, et 2009. aasta suvi on mitmes plaanis pakkunud sündmusi, mida meenutada, ja andnud põhjust olla tänulik. Nagu näiteks piiskop Alstedil oma esimesi aastakonverentse, Tallinna koguduse orelifondil ja lastekeskusel “Tähetorn” tänavusuviseid külalisi, superintendent Taavi Hollmanil võidupüha, vabatahtlikel abilistel Lootuse festivali või siis Imbi Hermil EMK suvekonverentsi meenutades.
Ilusat tänupüha kõigile!