Koduteel 2/2009 - In memoriam

Katja Lanberg: tema teod lähevad ühes temaga

Otsimas Jumalat põllul ja kirikus

1944. ja 1945. aastal tabas neid Kurskis sõja ja põua tõttu näljaaeg. Seal juhtus ka tähelepanuväärne lugu. Kui Jekaterina oli kord taas metsas söödavaid taimi otsimas, hakkasid kaks kooliõde peale käima ja kutsusid teda kolhoosipõllult vilja varastama. Jekaterina keeldus. Varsti kutsusid nad teda jälle, väites: “Küll kodused rõõmustavad, kui tood neile viljateri.” Siis Jekaterina nõustus. Pärast pikka teekonda jõudsid nad põllule ja korjasid kotitäie viljapäid. Äkki hüüdis üks tüdruk, et valvur sõidab. Tüdrukud heitsid maha ning käskisid Jekaterinal teha ristimärki ja palvetada. Jekaterina aga mõtles, et kuidas ta saab risti lüüa käega, millega ta alles varastas viljapäid. Ta sosistas ainult: “Jumal, kui Sa oled olemas, aita mind, kas või tädi ja ema pärast, kes keelasid mul varastada.” Varsti sõitis valvur teise suunda. Tõusnud, puistas Jekaterina kõik viljapead kotist põllule ega võtnud pealekäimisele vaatamata enam ühtegi. Pärast seda juhtumit hakkas ta iga päev õues vaatama taeva poole ja ütlema: “Jumal, kui sa oled olemas, näita ennast mulle.” Kuid vastust veel ei tulnud.

Kevadel, ülestõusmispühade ajal, kutsusid samad tüdrukud Jekaterina õigeusu kirikusse, mis asus nende külast seitsme kilomeetri kaugusel. Jekaterina rõõmustas, et näeb seal lõpuks Jumalat. Ema ja tädi ei tahtnud teda algul lubada, kuna neil polnud talle kaasa anda värvitud kanamune ega jalga sobilikke jalatseid. Lõpuks leidis tädi mehe vanad kummikud, mis aga 13-aastase Jekaterina jalad verele hõõrusid. Pärast vaevalist teekonda jõudsid nad lõpuks kirikusse, kuid see oli nii täis, et tüdrukud ei mahtunud enam sisse. Jekaterina oli nördinud, et Jumal jäigi nägemata.

Tüdrukud ööbisid sugulaste juures. Hommikul tagasiteele asudes möödusid nad jälle kirikust. Jekaterina tahtis vähemalt aknastki sisse vaadata, kuid need olid liiga kõrgel. Äkki avanes kiriku uks ja preester astus välja. Jekaterina jooksis kiiresti ta juurde, tutvustas ennast ning selgitas, et nad polnud eelmisel päeval inimeste rohkuse tõttu kirikusse pääsenud. Preester näitas talle ikoone ning rääkis jumalaemast ja Jeesusest Kristusest. Siis pani ta käed Jekaterina peale, palvetas ja ütles: “Usu, lapsuke, Jumal on olemas.” Jekaterina süda täitus rõõmuga ja tundus, et koju ei läinud ta enam kõndides, vaid lennates.

Koos Jumalaga

1945. aastal lõppes sõda. Jekaterina pere sai rõõmsa sõnumi, et nende isa on elus ja saadetud Eestisse. 1947. aastal sõitsid Eestisse isa juurde ka Jekaterina, ta ema ja vend. Jekaterina lõpetas kooli. Sama aasta suvel sai usklikuks tema ema. Jekaterina nägi, kuidas ema esimest korda pärast rasket sõjaaega ja eriti pärast vanema venna surma usuristimise järel erakordselt rõõmsa meele sai. Ema esimese kutse peale läks temagi Kalju tänava vene baptistikogudusse, kuid tookord ei avaldanud see talle mõju, sest seal polnud noori. Sama aasta oktoobris kutsuti ta koguduse kodugruppi, kus kogunesid Ukrainast tulnud nelipühilased. Sel õhtul koges Jekaterina erilist Jumala puudutust ja pühendas oma elu Issandale. Kolme kuu pärast sai ta usus ristitud.

1952. aasta juunis arreteeriti vene baptistikoguduse pastor ja neli aktiivset koguduseliiget. Jekaterina koos emaga peitsid kodus ära kristliku kirjanduse, kui äkki peaks korraldatama läbiotsimine. Paar nädalat hiljem koju jõudes ootas Jekaterinat maja sissekäigu ees üks meesterahvas, kes andis talle kutse tulla KGB-sse. Kahe kuu vältel jooksutati Jekaterinat algul iga päev, siis kaks-kolm korda nädalas kella üheksaks hommikul KGB-sse. Alles õhtul, vahel kella kuue, vahel üheksa paiku, vahel ka kell kaks öösel, lasti ta koju tagasi. Teda küsitleti, ähvardati, tal kästi alla kirjutada igasugustele paberitele. Võimuesindajad üritasid noort kristlast igati “ümber kasvatada”, andsid lugeda kommunismialast kirjandust jne. Vahel jäeti Jekaterina mitmeks tunniks üksi pimedasse ruumi, kus ta kuulis seina tagant südantlõhestavaid oigeid ja karjeid. KGB-d huvitas väga, kes on ta peigmees. Neid viis endast välja Jekaterina vastus, et ta peigmees on Jeesus. Jekaterina olekski vanglasse sattunud, aga et tema isa oli Nõukogude armee mereväeohvitser, jäid KGB töötajad lõpuks lootma sellele, et isa tütre ümber kasvatab. Jekaterina ohvitserist isa sai enne surma, 1988. aastal ka usklikuks.
1951. aastal lõpetas Jekaterina tehnikumi. Samal aastal tutvus ta ühes kristlikus pulmas Georg Lanbergiga. 1952. aasta novembris Georg ja Jekaterina abiellusid. Pärast mäetehnikumi lõpetamist töötasid Georg ja Jekaterina mitu aastat Ida-Virumaal põlevkivikaevanduses.

1954. aastal, kui noorpaar kolis tagasi Tallinna, astusid Georg ja Jekaterina EMK Tallinna kogudusse. 1957. aastal käivitasid nad vene töö, kus Georg oli kauaaegne pastor ning Jekaterina ta ustav abiline. Katja oli tõsine kristlane, ei nurisenud kunagi ja püüdis kõiki kinnitada, märkas teiste vajadusi ning oli valmis aitama, millega sai. Kirikus laulis ta nii soolot, duetti kui ka segakooris, deklameeris, tunnistas ning vajadusel ka jutlustas; külastas haigeid ja vanureid; tegeles Nõukogude ajal keelatud lastetööga ning osales aktiivselt palveteenistuses.
Katja oli tahtejõuline ning sihikindel inimene. Ta tundis oma ala. Tööl teda hinnati. Oma karjääri algusaastatel töötas ta ühes Tallinna töökojas. Juhtus nii, et töökoja peamehhaanik haigestus ja oli vaja kiiresti leida uus spetsialist. Lõpuks pandi sellele meeste ametikohale Katja. Ta sai hästi hakkama! Jekaterina töötas kuni pensionini mitmetel ametikohtadel: meistri, peamehhaaniku ja insenerina, viimased 25 aastat Eesti Energias osakonnajuhatajana. Jekaterina ei teinud kunagi tühje sõnu ega läinud tema sõnad lahku tegudest. Töö kõrval jätkus tal aega ka isikliku elu ning kirikuelu jaoks.

Issand kutsus Jekaterina enda juurde 10. aprillil – suurel reedel, kui ta oli minemas jumalateenistusele. Nüüd ta hingab Issandas oma vaevadest ning tema teod lähevad ühes temaga (Ilm 14:13).