Koduteel 2/2009 - Juubilar

Jumala äraarvamatud teed: karjaseametis Rakveres

Uno on südame põhjani tänulik oma vanaemadele, kes jagasid talle heldelt hoolt ja armastust ega unustanud eales palvetamast oma väikese lapselapse eest. Unole on eriliselt meelde jäänud üks kaunis pühapäevahommik maal vanaema juures. Vanaema, puhas valge rätik peas ja kirikuriided seljas, valmistus lugema pühakirja. Lugemise usaldas ta Unole, kes tol ajal polnud veel kümnenegi. Ülesanne polnud kergete killast, arvestades tolleaegses Piiblis kasutatud gooti stiilis tähti ja kirjaviisi. Aga hetk oli pühalik-tõsine ja jäi meelde. Kuulajaskonnas oli kaks inimest – vanaema ja Unost noorem tädipoeg, kes pidi lugemise ajal vaikselt Uno kõrval seisma. “Samas oli mu enesetunne ülev. Ja vanaemal hing heldinud.” Pole kahtlust, et see oli üks esimesi märguandeid Jumalalt, et hiljem, täiskasvanud mehena tuleb Unol raamatute raamatut teiste ees lugeda tuhandeid kordi.

Uno õppis Tallinna 2. Keskkoolis (reaalgümnaasiumis). Koolivaheajal sai ta oma esimesed karjasekogemused. Oli aasta 1944, sõja-aasta. Uno määrati Lohu riigimõisa suure veisekarja karjaseks. Tal tuli üle elada üks karjaseelu raskemaid kogemusi, kui loomad kiilide ja parmude hirmus laiali pagesid. Karjapoiss jooksis nõutult ja nutuselt edasi-tagasi. “Aga Jumal kuulis karjapoisi murelikku õhkamist ja õhtuks oli imekombel kogu kari laudas,” meenutab Uno.

Vaevalt Uno tol ajal oskas arvata, et tal tuleb olla aastakümneid karjaseametis. Pole kahtlust, et ta on rohkem kui korra palvetanud Ülemkarjase poole, et saada nõu ja abi. Sest kus on elu, seal on ka probleeme.

Uno eluloos on veel imeline pääsemine 1944. aasta märtsipommitamises, ja mitu rasket katsumust, milles ta tundis ära Jumala kutse. Uno kirjeldab seda ise nõnda: “Kui leidsin päästmise, elulahenduse kriisist Jeesuse Kristuse kaudu märtsis 1954, siis lahenesid samm-sammult kõik kitsaskohad. Mu abikaasa Leidale sai osaks päästmise arm minuga samal aastal.”

Jumal kinkis Unole abikaasaks andunud ja ustava kaastöölise Kuningriigi põllul. Nende ühine rännak katkes 2004. aasta märtsis, kaks aastat enne kuldpulmi. Lahkumisvalu oli suur. Aga suur on ka taaskohtumise ootus. Ja teadmine, et Leida on seal, kus on väga palju parem.

Enne kui Uno Külviste 1972. aastal EMK Rakvere kogudusse tööle asus, aitas ta evangeelses töös kaasa nii Tallinna Harku tänava vennastekoguduse palvelas kui ka Viimsi vabakoguduses, kus Osvald Tärk ja Oskar Olvik ta 1972. aastal diakoniks ordineerisid. Kuid Jumala teed on äraarvamatud: tollane EMK superintendent Aleksander Kuum palus Unol hakata teenima EMK Rakvere kogudust. “Mul oli pikaajaline tõsine selgusepalumine Jumalalt,” meenutab asjaosaline neid aegu.

Saanud selguse ja vennaliku õnnistuse vend Timmaselt ja vend Olvikult, asus Uno koos Leidaga tööle EMK Rakvere koguduses, kus superintendent Aleksander Kuum ja pastor Hugo Oengo ta 1973. aastal vanemaks ordineerisid. Sellest ajast on möödunud 37 aastat. Uskumatu küll, eriti arvestades, et Unol on tulnud võidelda ka raskete terviseprobleemidega.

Nüüd, mil Uno on möödunud oma elu 80. verstapostist, ütleb ta tagasi vaadates: “Võin tõdeda, et arm on lubanud mind vanaks saada nende 37 aasta jooksul siin armsas Rakvere koguduses. Siin on olnud palju sooja südamlikkust, palju abistavaid eestpalvetajaid, ennastohverdavaid südameid ja töökäsi. Kõik see ületab ja tasandab kogudusetöö vaevad ja mured.”

Tahan südamest tänada Sind su armastuse ja ustavuse eest ja paluda, et Issanda arm Sind kannaks kuni teekonna lõpuni!