Koduteel 2/2009 - Piibel

Markuse evangeeliumi kitsas tee

Kes oli siis see Jeesus Markuse nägemuses, kelle pärast tuli ja tuleb mitmel kogeda kõhklust ja kahtlust? Ega Markus sest saladust tee. Oma evangeeliumit alustades paiskab ta esimese lausena lugejate teadvusesse, et järgnev on “Jeesuse Kristuse, Jumala Poja, evangeelium” (1:1). Ning laseb sama korrata veel “häälel taevast” (1:11; 9:7) ja deemonitel (3:11; 5:7). Kaudselt teeb oma päritolule vihjeid ka Jeesus ise (13:32; 16:62) ning lõpuks annab tunnistuse veel Rooma sadakonnaülem (15:39). Nii ei peaks lugejal olema kahtlust Jeesuse isikus, ta sõnades või tegudes.

Ei jagu taipu kellelgi

Lugedes on aga ilmne, et evangeeliumi keskse isiku mõistmiseks ei jagu taipu kellelgi. Ei ta oma perel, kes pidas teda “arust äraolevaks” (3:21), ei kodukohal, kus Jeesus “pani imeks nende uskmatust” (6:1–6), ei kirjatundjatel, kes süüdistasid teda koostöös Peltsebuliga ja nõudsid tunnustähte (3:22; 7:5; 8:11), ei rahvahulkadel, kellele meeldis küll kuulata ta kõnesid ja “süüa leiba”, kuid kellele jäi ta sõnumi tuum mõistetamatuks (1:37; 2:13; 3:20; 6:34; 7:14), ei religioossetel juhtidel, kes pidasid teda jumalapilkajaks (11:28; 12:12; 14:63) ega ta oma jüngritelgi, kes arutlesid küsimuste üle positsioonist ja aust, mõistmata õpetaja õpetuse radikaalsust (4:13; 8:17, 21; 9:11; 9:33; 10:35). Samal ajal ei jää kirjapandust ka muljet, nagu puudunuks Jeesusel populaarsus. Vastupidi, rahvas tungles ta ümber (1:37; 2:4) ja järgijaid jagus nii Galileast kui Juudamaalt, Idumeast ja sealpool Jordanit kuni Siidoni ja Tüüroseni (3:7, 8; 5:24; 9:25; 10:1). Mööda maad rändav õpetaja koos õpilastega ja kohati suuremgi rahvahulk teda kuulamas – see oli 1. sajandi Palestiinas tuttav pilt.

Tekkinud vastuolu paneb kahtlema, nagu ei oleks Markuse loos Jeesusest kõik omal kohal. Kuid õnneks ei jäeta lugejat ses küsimuses vastuseta, vaid Markus toob oma loosse sisse kaks teemat, mis aitavad evangeeliumi kirjutamise tegelikku eesmärki paremini esile tuua. Esiteks, et Jeesuse isiku suhtes – et ta on üks paljudest õpetajatest – ei oldud sugugi nii kindlad, nagu arvata võiks. Miks muidu küsitakse ikka ja uuesti: “Mis see siis on?” , “Kes tema küll on?”, “Kust on temal see kõik pärit?” (1:27; 4:41; 6:3), “Ja kuningas Heroodes sai kuulda – Jeesuse nimi oli ju saanud juba tuntuks –, et öeldi: Ristija Johannes on üles äratatud surnuist ... Aga teised ütlesid, et ta on Eelija, aga teised, et prohvet nagu üks prohveteist” (6:14–16). Teiseks laseb ta aga Jeesusel end ümbritseda “saladuse looriga”, keeldudega temast rääkida: “Ja hoiatas neid kõvasti, et nad ei teeks teda tuntuks” (3:12; 1:25; 1:34; 1:44; 3:12), “Ja Jeesus keelas neid karmilt, et keegi ei tohi saada teada” (5:43; 7:36), “Ja Jeesus hoiatas neid, et nad midagi tema kohta ei räägiks” (8:30; jt).

Jumala plaan

Jeesuse maailma sündides olid juudid juba pikka aega kannatanud Rooma ülemvõimu all. Mõnedes küsimustes olid nad küll oma rahvale saavutanud eristaatuse, ent see ei olnud võrreldav aegadega, mil neil oli olnud oma riik, kuningas ja elukorraldus. Nii ootas suurem osa rahvast Jumala läkitatud päästjat – Messiat. See oleks siis juudid ikkest vabastanud, maailmas oma kuningriigi kehtestanud ja kõigile ülekohtustele nende tegude järgi tasunud. Oli loomulik, et Jeesuse julge ja karismaatiline tegevus ning kuulutus saabuvast Jumala kuningriigist äratasid paljudes lootuse kättejõudvast vabadusest, sh tema jüngrites. Pole siis ime, et Jeesuse õpilased “jagasid omavahel kohti Jumala riigis (9:33–35; 10: 35–40) ja Peetrus Jeesust viimase sõnade pärast noomis: “Ja Jeesus hakkas neid õpetama, et Inimese Poeg peab palju kannatama ning hüljatama vanemate ja ülempreestrite ja kirjatundjate poolt ja tapetama ning kolme päeva pärast üles tõusma. Ja Peetrus viis ta kõrvale ning hakkas teda noomima” (8:31–33). Jeesus aga “purustas” niisugused lootused äärmise radikaalsusega, kui ta ütles: “Aga Jeesus pöördus, vaatas jüngritele ja sõitles Peetrust: “Tagane, vastupanija, sest sa ei mõista Jumala, vaid inimese viisil!” (8:33)

Loomulikult teame meie, et Jumala plaan inimkonna päästmiseks oli läbi Jeesuse kannatuse, surma ja ülestõusmise. Rooma rõhumise all kannatavad juudid, sh jüngrid, seda aga ei teadnud. Nemad tervitasid sälu seljas Jeruusalemma sõitvat Jeesust kui Jumala läkitatud päästjat, lauldes psalmiridu: „Hosanna! Õnnisatud olgu, kes tuleb Issanda nimel! Õnnistatud olgu meie isa Taaveti tulev kuningriik!” (11:9, 10; Ps 118: 25, 26).

Seega võiks arvata, et Markuse lugu Jeesusest on tema Jeruusalemma tulekuga jõudnud haripunkti – seal mõistab ta surmas ja ülestõusmises maailma üle kohut!
Kahtlemata just seda Jeesus tegigi. Kuid oma kannatavat ja kahtlevat lugejat silmas pidades leidis Markus hoopis olulisemaks osutada viisile ehk teele, kuidas võit saavutati. Nii saabubki Võitja edukasse kuulutustöösse pöördepunk, mis ta missiooni tegelikku sisu järk-järgult avama hakkab. Kannatus, surm ja ülestõusmine on saladus, mille Jeesus teeb avalikuks pärast küsimust jüngritele oma identiteedi kohta: “Aga teie, kelle teie ütlete minu olevat?” Ja Peetruse vastust: “Sina oled Messias!” (8:29, 31; 9:31; 10:33).

Tõepoolest, Jeruusalemma sissesõidule ei järgnenud võidukat kohtumõistmist paganate üle ega ka mitte troonile astumist, vaid täielik hülgamine kõikide poolt ja ristilöömine. “Ärgu seda juhtugu!” oli Peetruse reageering. Sest see Messias, keda juudid ootasid, ei oleks lasknud end risti lüüa, et surra!

Mitte inimese viisil

Tõde Messia teest võidule “Jumala, ja mitte inimese viisil” (8:33b) on sedavõrd oluline, et Markus pühendab Jeesuse kannatusloole evangeeliumist kolmandiku, mistõttu nimetatakse seda evangeeliumi ka kannatusevangeeliumiks. See on nagu pikk “saladuse avanemine” ajani, kuni “Inimese Poeg on üles tõusnud surnuist” (9:9). Alles saladuse avalikuks saamisel tohib rääkida Inimese Pojast ka Jumala Pojana, sest Jumala tee inimkonna päästmiseks on täide viidud. Vastupidiselt juutide ootusele Messia religioossele ja poliitilisele võidule Rooma üle.

Eelnevast tulenevalt ongi Jeesus Markuse nägemuses pigem Inimese Poeg, kelle jumalik päritolu on varjatud seni, kuni Jeesuse nimetamine Messiaks on täielikult õigustatud. Jah, Peetruse tunnistus “Sina oled Messias!” on küll tõde, ja Jeesus ei lükkagi seda ümber – ta on Kristus – kuid ta sõnastab ümber selle sisu.

Vaid Jumala viisil

Kogu teadmise juures, et Jeesuse käidud tee oli Messiale määratud tee, julgustab Markus oma lugejaid kõigest hoolimata käima teed inimese viisi asemel Jumala viisil: “Kui keegi tahab käia minu järel, siis ta salaku oma mina ja võtku oma rist ja järgnegu mulle, /.../, sest mis oleks inimesel anda oma hinge lunahinnaks?” (8:33, 37). Oma sõnumi rõhutamiseks alustab ta evangeeliumi prohvetite ettekuulutusega Ristija Johannesest Issanda teevalmistajana: “Hüüdja hääl on kõrbes, valmistage Issandale tee, tehke tasaseks tema teerajad” (1:3). Ja lõpetab sama motiiviga – valgesse kuube riietatud noorukil on sõnum õpetajalt: “Ta läheb teie eel Galileasse. Seal te saate teda näha, nõnda nagu ta teile ütles” (16:7). Jeesuse Kristuse, Inimese ja Jumala Poja koha Jumala viisi järgi käidaval teel on vahetanud välja ta järgijad.

Enamik piibliuurijaid on arvamusel, et Markus ei kirjutanud evangeeliumi lugemiseks laiadele rahvahulkadele, kes midagi Jeesusest ei teadnud, vaid hoopis kristlastele. Tema eesmärk oli julgustada ja kinnitada neid nende ahastuses tagakiusamiste pärast. Võib-olla küsisid nad: “Kus on Kristuse võit? Kus on Jumala valitsus? Miks ei näe meie seda oma teed käies? Miks kiusatakse meid taga ja me ei saa midagi teha? Paljud heidetakse vanglastesse ja paljud peavad andma oma elu.” Ja lõpuks: “Kuidas üldse mõista Messia võiduga kehtestatud Jumala valitsust?”
Ilmselgelt ei ole need küsimused võõrad ka meile. Küll sooviksime Jumala sekkumist, et saada kiireid lahendusi oma probleemidele, küll loodame õiglast kohut ülekohtu korral, küll “puhta tõe” vägevat eneseilmutust jne. Markus andis aga oma lugejaile – ka meile – perspektiivi, mis osutab ainsale võimalikule, lõplikku tulemust andvale viisile ajutise asemel. Just selle pärast pidi Messias kannatama, surema ja ülesäratatud saama.
*
Nii ei osutunud ka mulle kunagi liialt ahtana tundunud kristlase kitsas tee sellele ja tollele “ei” ütlemiseks või ühiskonnale vastandumiseks, vaid taipamiseks, et Jumal pakub meile täiesti teistsugustes seostes olevat olemisviisi. Selles taipamises püsimine tundub mulle vahel küll “kitsana”.