Koduteel 2/2009 - Toimetaja veerg

Ühest ajakirja New Scientist aprillikuisest numbrist avastasin uudisloo pealkirjaga “Palvetamine on nagu kõnelemine sõbraga”. Artikkel viitas Århusi ülikooli neuroteaduslikule uurimusele, mille raames taanlased jälgisid 20 pühendunud kristlase ajutegevust, kasutades selleks niisugust moodsat meetodit nagu magnetresonantstomograafia. Katses osalenud vabatahtlikud said nii religioosse kui sekulaarse sisuga ülesandeid, katse tulemusena selgus aga, et improviseeritud, st isikliku loomingulise palve ajal aktiviseeruvad palvetajal samad ajupiirkonnad mis suhtlemisel teise inimesega. Artikli lõpus rõhutati, et kõnealune uurimus ei püüa midagi väita Jumala olemasolu kohta, küll aga tõendab, et kristlased tõesti usuvad Jumala reaalsusesse ning võimalusse suhelda Temaga nagu sõbraga. Kellel või miks saaks olla midagi niisuguse sõbra ja niisuguse sõpruse vastu? Sõpruse vastu, mida usklikud saavad kogeda suhtes Jumalaga? Sõpruse vastu, mida meil on eesõigus kogeda oma koguduses, oma kirikus, Kirikus kui tervikus? Selleski Koduteel numbris on tegelikult palju juttu sõprusest. Sõprusest, mis on sel kevadel toonud meie inimesi kokku, et tähistada väärikaid juubeleid. Sõprusest, millega paljude oma lähedaste ja meie kiriku elu on aastakümnete jooksul rikastanud Jekaterina Lanberg. Sõprusest, mis ühendab Eesti Sõpru Ameerikas. Kindlasti aitas Lootuse festivalgi uuendada vanu sõprussidemeid ja luua uusi. Koos sõpradega on kergem käia kitsal teel.

Jeesus Siiraki 6. peatükist leidsin kirjakoha, mille pealkirjaks “Õigest ja valest sõprusest”. Muu hulgas on seal näiteks öeldud (Srk 6:14,16):
“Ustav sõber on võimas kaitse, kes leiab selle, leiab varanduse. /…/ Ustav sõber on elu võlurohi, ja kes Issandat kardavad, leiavad niisuguse.”
Nautigem ja väärtustagem siis ka eeloleval suvel sõpru, kes meile eluteele kaasa antud, ja sõprust nii iseenda, ligimeste kui Loojaga.
“Ustav sõber on asendamatu ja miski ei kaalu üles tema väärtust.” (Srk 6:15)