Koduteel 4/2008 - Naiste Ühenduses

Varustage endid ...

Jutlus Naiste Ühenduse suurkogul 8. novembril 2008

Tahaksin meie kõigi mõtted koondada sellele, kuidas varustada ennast tublidusega, mis peab vastu ka rasketel aegadel. Ja võtan abiks Õpetussõnad 31:10–31.

Selle teksti konkreetne kontekst on abielu. Aga me peame ühtlasi meelde tuletama, et Piiblis räägitakse ühiskonnast, kus abielu oli loomulik ja elementaarne elu osa. See oli ühiskond, kus kõik inimesed lihtsalt olidki abielus. Meie tänapäevane kontekst on teine ja seetõttu usun, et võiksime selle küsimuse, millega kogu tekst algab, asetada laiemasse konteksti. Ehk siis me võiksime tänasel päeval küsida: milline on tubli naine meie ühiskonnas, meie külas, linnas, kogukonnas, koguduses, ja seda täiesti sõltumata asjaolust, kuidas on just parajasti lugu selle naise abielu või abielutusega. Sest me vajame jätkuvalt neid tublisid naisi – ning tahaksime naistena ka jätkuvalt olla tublid. Ja kristlike naistena ei saa me ju kunagi olla nii enesekesksed, et ütleksime: mina tahan olla tubli naine ainult iseenda jaoks. Me usume, et oleme ühel või teisel viisil kutsutud teenima kogukonda, mille keskel elame.

Võttes kokku seda vägagi rikast ja huvitavat piibliteksti, võiksime siit välja tuua päris pika rea iseloomuomadusi, millega saab ühte tõeliselt tublit naist ka tänapäevases kontekstis iseloomustada ehk siis millega üks tubli naine on varustatud.

Tubli naine on
• usaldusväärne: ta mehe süda loodab tema peale
• heatahtlik: kogu oma eluaja teeb ta mehele head ja mitte kurja
• töökas: ta töötab virkade kätega
• ettevõtlik: ta on kaupmehe laevade sarnane: ta toob oma leiva kaugelt; ta soovib põldu ja hangib selle, oma käte viljast ta istutab viinamäe
• majandusliku mõtlemisega: ta annab oma perele rooga ja määratud osa oma teenijaile
• heas füüsilises vormis: ta paneb enesele vöö kõvasti vööle ja teeb oma käsivarred tugevaks
• analüüsivõimeline: ta märkab, et ta tulemused on head
• mitmekülgne: ta soovib põldu ja hangib selle, oma käte viljast ta istutab viinamäe; ta paneb oma käed koonlapuu külge ja ta pihud hoiavad kedervart
• helde: ta avab oma pihu viletsale ja sirutab vaestele mõlemad käed
• ettenägelik: ei ta karda lund oma pere pärast, sest kogu ta perel on kahekordsed riided
• hästi riietatud: ta riietus on linane ja purpurpunane; ta riided on tugevad ja ilusad
• tark: ta avab oma suu targasti
• sõnaosav: tema keelel on sõbralik õpetus
• organiseerimisvõimeline: ta valvab tegevust kojas
• usin: ... ega söö laiskuse leiba
• õnnelik: ta pojad tõusevad ja nimetavad teda õnnelikuks, ja ta mees ülistab teda
• jumalakartlik: võluvus on petlik ja ilu on tühine, aga naine, kes issandat kardab, on kiiduväärt

Kas te panite tähele ühte väga huvitavat asja: jumalakartus tuleb alles kõige lõpus! Aga see ei ole ometi väiksema kaaluga väärtus kui näiteks usaldusväärsus või usinus. Miks siis selline järjekord?

Jumalakartus ei asetse tegelikult samal skaalal kui kõik muud omadused, see ei ole üks hea omadus teiste seas. Jumalakartus on kõige muu alus. Sest just nii on siin ju öeldud: naine, kes Jumalat kardab, on kiiduväärt. Ja kuna kogu lõigu pealkiri on „Tubli naise ülistus”, siis kõik eespool kirjas olev ongi seega ühe jumalakartliku naise iseloomustus.

Meil on sageli oht, et vastandame „ilmalikud” väärtused ja „vaimulikud” väärtused. Meile tundub, et jumalakartus on nagu üks poolus ja igapäevase elu tarkus ning toimetulemine on midagi muud, ja mitte nii tähtsat. Aga Õpetussõnad pakuvad huvitavat mõtteainet: siit tuleb välja, et jumalakartlik naine ammutab just oma jumalakartusest kogu selle tubliduse, millega ta toimetab oma igapäevaseid toimetusi.

Nii et millega peaksime end siis eeskätt varustama?
Õige küsimuseasetus ei ole: „Kas üks või teine?” Õige küsimuseasetus on: „Kuidas? Millises järjekorras? Mis on oluline? Kuidas see oluline kätte saada?”
Jumalakartus ei tähenda hirmu tegutsemise – ja eriti valesti tegutsemise – ees, vaid julgust ja jõudu tegutseda koos Jumalaga elades. Lausa keset igapäevast elu. Kirjakohas, kus Iisraeli rahvast manitsetakse Jumala käsuseadust meeles pidama, on kirjutatud: „... õpetage neid oma lastele, rääkides neist kojas istudes ja teed käies, magama heites ja üles tõustes!” (5Ms 11:19) Mõeldes täna loetud kirjakohale, võiksime seda mõtet parafraseerida: praktiseerige oma jumalakartust kangast kududes ja leiba tehes, talvevarusid kogudes ja viinamäge istutades.
Naistena oleme sageli pinges selle pärast, et meie igapäevase elu askeldused tunduvad meile nii argiste ja tühistena. Me teeme toitu, mis kohe ära süüakse. Me peseme nõusid, mis kohe jälle mustaks tehakse. Me koristame ja varume ja askeldame. Aga tegelikult me tahaksime teha suuri asju!

Ometi on sageli nii, et kui need argised ja tühised asjad jäävad tegemata, on meie lähedastel millestki olulisest suur puudus. Ja seda argist puudujääki – olgu selleks siis laste tühi kõht või plekilised riided – ei korva meie vaimulik usinus, maksimaalne kirikuskäimine või pikad palved mitte kuidagi. Me ei saa oma igapäevase elu laiskust või ebamõistlikkust jumalakartusega kompenseerida. Meie jumalakartus saab kõige selgemini ilmsiks just siis ja seal, kus see meile argieluks jõudu ja tarkust ja vastupidavust annab.