Koduteel 4/2003 - Konverentsi kaja

Aastakonverents Anno Domini 2003

Kes osalesid esimesel aastakonverentsil? Alul olid kohal John ja Charles Wesley ning veel neli anglikaani vaimulikku. Peale mõningast palves veedetud aega tehti ettepanek konverentsi temaatika kohta.
1. Mida õpetada?
2. Kuidas õpetada?
3. Kuidas korraldada asju seoses meie doktriini, distsipliini ja praktilise tööga.

Kohe tõstatati küsimus, et kas keegi ilmikvendadest peaks konverentsil osalema. Nõustuti, et peaks aeg-ajalt kutsuma neid, keda peetakse vajalikuks. Siis küsiti: “Keda peaks kutsuma täna?” Vastus oli: Thomas Richards, Thomas Maxfield, John Bennet ja John Downes, kes järgnevalt sisse paluti. Muide – mõned neist nimetatud ilmikvendadest osutusid väga õnnistatud evangelistideks metodistlikus äratusliikumises.

Siis loeti ette järgmine avaldus, mille autoriks oli tõenäoliselt John Wesley ise. “Meie soov on, et kõiki asju vaadeldaks Jumala alalist kohalolekut teadvustades, ja üksmeeles, sarnaselt väikestele lastele, kel veel on vaja kõike õppida. Iga küsimust uuritagu põhjalikult. Igaühele antagu võimalus vabalt rääkida, mis kellegi südames. Iga tõstatatud küsimus pälvigu tähelepanu ja põhjalikku arutelu.” Konverentsi põhitemaatikast peeti kinni ning otsused ja seisukohad protokolliti küsimuste ja vastuste vormis.

MUUDATUSTE AEG

John Wesley ülim igatsus oli jääda igal juhul ustavaks kristliku usu põhitõdedele. Nimetades ennast “ühe raamatu inimeseks”, oli ta samal ajal avatud uuendustele ja muudatustele. Eriti kui ta nägi, et Jumal neid aktsepteerib. See oli tema aega ja isikut arvestades vahest väga revolutsiooniline, ning vastuseisu ja kriitikat esilekutsuv.

EMK tänasesse päeva tulles on kõigiti mõistetav, et väga raske on teha muudatusi küsimustes, milles meil on hästi argumenteeritud seisukohad ja pikaajalised traditsioonid. Meenutagem üht klassikalist näidet Uuest Testamendist. Kujutlegem, millise murrangu pidi apostel Peetrus läbi tegema, enne kui söandas vastu võtta kutse minna paganate seltskonda, kes olid kogunenud Rooma väepealiku Korneeliuse majja. Murrang pidi olema nõnda sügav, radikaalne ning põhimõtteline, et siin ei piisanuks ka kõige veenvamast jutust. Jumal teadis seda ja võttis asja selgitamise enese kätte, et Peetrus mõistaks – mida Jumal on puhtaks tunnistanud, seda sina ära pea keelatuks.

Need, kes osalesid kahel viimasel EMK aastakonverentsil, teavad hästi, et naissoost isikutele vanemaordinatsiooni omistamise küsimus hõivas lõviosa konverentsi ajast ja energiast, kuigi Ühinenud Metodisti Kirikus oli otsustata juba ammu neid asju soolise kuuluvuse, vaid selle järgi, kas keegi usub ennast Jumalast kutsutud olevat ja kas kirik, kandidaate põhjalikult tundma õppides, leiab nad sobivad olevat sellele pühale tööle.

Kristuses avati Jumala armu täius korraga ka naistele ja vabastati usk erilisest pühast sugupoolest.
Judaismis tänas vaga variser iga päev Jumalat, et ta ei sündinud “naiseks, pidalitõbiseks ega paganaks”.
Niihästi hinduismis kui ka budismis ei või naine saada päästetud; ta peab uuesti kehastuma mehena, et seda saavutada.

Stanley Jones’i abikaasa küsis kord ühelt muhameedlasest haaremidaamilt, kas ta teab palju maailmast. Vastuseks näitas too puule, mis kasvas väljaspool müüri, ja ütles: “Selle puu latv on ainuke, mida olen näinud välisest maailmast.”
Need on näited idast.
“Läänes on mees võidelnud iga sammu pärast, mida ta on pidanud laskma naisel ülespoole tõusta. Peaaegu kõik, mida ta on andnud, on ta andnud nurisedes ja sunnitult.” Nii kirjutab Stanley Jones.

Paulus, kes oli olnud kitsarinnaline ja vihkav variser, võis öelda vabastava Vaimu juhtimise all: “Ei ole juuti ega kreeklast, orja ega vaba, ei ole meest ega naist, sest teie kõik olete üks Kristuses Jeesuses.”

Põhiküsimus meie – nii meeste kui ka naiste – kõlblikkusest ükskõik millisesse kristlikku teenimistöösse taandub realiteedile: kas me oleme Temas ja Tema meis.
Kuivõrd me peaksime juhinduma pikaajalisest kiriku traditsioonist?
Traditsiooni ei tohiks ülendada muutumatute dogmade staatusesse. Seda tehes produtseerime uusi kummardamise ja teenimise objekte, sigitame suuri ja väikesi ebajumalaid.

Iisraeli rahval oli üks tähtis reliikvia, vaskmadu, mille Mooses valmistas vastavalt Jumala korraldusele. See oli määratud kanaliks, mille kaudu Jumala tervendav vägi päästis mürkmadudest salvatuid. Samuti oli see eeltähenduslik viide ristile ülendatud Kristusele. Aegade minnes hakkas rahvas vaskmaole omistama imettegevat väge, ning hakkas sellele kui ebajumalale ohvreid tooma. Kuningas Hiskia taipas, et selle traditsiooniga on asjad põhjalikult valesti ning sügava meeleparanduse ja usupuhastuse käigus “kõrvaldas ohvrikünkad, purustas sambad, raius maha viljakustulbad ja PIHUSTAS VASKMAO, mille Mooses oli teinud; sest kuni nende päevadeni olid Iisraeli lapsed suitsutanud sellele; seda kutsuti Nehustaniks.” (2Kn 18:4) Hämmastav, et kuulsat reliikviat tabas põlastusväärse ebajumalateenistuse atribuutikaga sama saatus.

Ja pöördudes taas Stanley Jonesi poole: “Meie evangeelium tarvitab riitusi, tseremooniaid ja traditsioone, kuid ta pole ühegagi neist seotud selles mõttes, et mõni neist oleks oluline Jumala ülima anni – Ta Enese saamisel.”

Traditsioonid ei tohiks muutuda progressi pidurdavaks teguriks ega elu lämmatavaks surnud kirjatäheks. Siis on juba parem ka tänapäevastest Nehustanidest aegsasti loobuda.

Selleks aidaku Jumal mind ja sind.