Koduteel 3/2007 - In memoriam

Jaanus Kärner

13. veebruar 1945 Hiiumaa, Eesti – 27. mai 2007 Princeton, Minnesota

Jaanus oli looja. Ta ei kartnud teha uusi asju. Ta ei kartnud mõelda teistmoodi ega väljendada seda, mida ta teistmoodi mõtles. Ja kui ta teadis, et tal on õigus, siis oli tal ka raudne tahe oma mõtted teoks teha. Niisuguseid inimesi üldiselt palju ei sallita. Aga need, kes on olnud tema lähedal, kes on näinud tema hinge, tundnud ära tema südame, need jäävad tema sõpradeks alatiseks.

Mäletan palvekoosolekuid Jaanuse kodus seitsmekümnendate alguses. Hilisem saabuja leidis külalislahke maja väikese esiku põranda olevat kaetud kohati mitmekordse jalatsite kihiga. 30–40 inimest, enamasti noored, oli kogunenud ehitusjärgus maja ainsasse viimistletud tuppa. Toole polnud seinte ääres palju, aga põrandavaip sobis istumiseks hästi. Lauldi rohkesti. Keegi külaline või Jaanus ise luges ja seletas Jumala Sõna, siis palvetati – põlvili, pisarates ja suure anumisega Jumala poole. Hiljem laskis Jaanus meid oma kõige suuremasse tuppa, kuigi see polnud veel päris valmis, ent peagi jäi kitsaks sealgi.

Mõned ütlesid sel ajal, et Jaanus on raske iseloomuga, kangekaelne inimene. Arusaadav, et tema tunduvalt laiem silmaring ja uuenduslik mõtteviis ei mahtunud alati tolleaegsete mõjumeeste ja -naiste valdavalt alalhoidlikuks kasvatatud hinge. Et Jaanust tagantjärele paremini mõista kohati karedana tundunud pealispinna alt, söandan avaldada pildikese tema tagatoast. Kogu maja oli ehitusjärgus, kuid olude sunnil elas pere seal sees. Suures ülatoas oli kappide taga pererahva magamispaik, eespool Jaanuse kirjutuslaud ja riiulid. Kapitagustele ja viimistlemata seintele oli aga suurtähtedega kirjutatud midagi tuttavlikku. Silm jäi lugema. See oli lõik Õpetussõnade 30. peatükist:

MASSALASE AGURI, JAKE POJA SÕNAD; NÕNDA ÜTLEB SEE MEES: “MA OLEN ENNAST VÄSITANUD, JUMAL, OLEN ENNAST VÄSITANUD, JUMAL, JA MA OLEN JÕUETU, SEST MA OLEN LIIGA RUMAL, ET OLLA INIMENE, JA MUL EI OLE INIMMÕISTUST, MA EI OLE ÕPPINUD TARKUST JA MA EI OSKA TUNNETADA TEDA, KES ON PÜHA! KES ON LÄINUD TAEVASSE JA ON SEALT ALLA TULNUD? KES ON KOGUNUD TUULE OMA PIHKUDESSE? KES ON MÄHKINUD VEE VAIBASSE? KES ON PAIGALE PANNUD KÕIK MAAÄÄRED? MIS ON TA NIMI JA MIS ON TA POJA NIMI? KÜLLAP SA TEAD! JUMALA IGA SÕNA ON SELGE, TEMA ON KILBIKS NEILE, KES OTSIVAD KAITSET TEMALT! ÄRA LISA MIDAGI TEMA SÕNADELE, ET TA EI VÕTAKS SIND VASTUTUSELE JA SINA EI JÄÄKS VALELIKUKS!”

Ei mäleta täpselt, kus lõik lõppes, kuid piisab sellestki: inimene, kes massalase Aguri, Jake poja sõnadega sedavõrd resoneerib, et kirjutab need oma tagatoa seinale; mitte teistele lehvitatavaks loosungiks, vaid iseendale alaliseks meelespidamiseks, ei saa olla täis iseenese tähtsust ega tarkust. See näitab, kui pisike oli ta iseenese silmis oma kirglikus püüdlemises Jumala poole. See väljendab tõelist, südamepõhjani ulatuvat alandlikkust ja jumalakartust – niisugust, mida mehepoeg naljalt ei avalda ja milleni pealiskaudsusega rahulduv “vagarahvas” iial ei ulatu. Küllap sealt, kodusest palvekambrist, võrsus vagatsejaid ärritav meelekindlus minna teiste ees, ohtlikke radu Kristuse järel, piilumata kartlikult paremale ja vasakule, seatud eesmärgi poole. Kes küll annaks, et niisuguseid “sügavale kaevajaid” oleks rohkem igas põlvkonnas!

Jaanuse muusiku- ja misjonäritegevusest kirjutagu teised. Lisan vaid mõne isikliku mälestusekillu.

Kord vajasin asjaolude sunnil Tallinnas viieks töönädalaks öömaja, mida Jaanus lahkesti lubas. Olin ühes toas tudengipoiss Erki-Sveniga – unustamatud hetked suurte alguste juures. Neil päevil sain osa ka Jaanuse pere argihommikutest. Varajased ärkamised, unised lapsed, kiiruga amps ja lonks ning välja, tööle-kooli-lasteaeda nagu paljudes Eesti peredes. Neil ei olnud tol ajal autot, aga mina sõitsin sapikaga. Kärekülmadel pimedatel talvehommikutel toppisime end viiekesi tillukesse sõiduriista: Jaanus, Anne, lapsed ja mina. Tolle sapikaga sõidutasin mõnigi kord Jaanust ja tema “VIP”-külalisi ning olen selle eest tänulik siiamaani – nii õppisin Tallinnas liiklema.

Viimati nägin Jaanust Haapsalus. Tulin just välja Jaama poest, olin toidujahireisil. Üks auto jäi seisma, seal lehvitas tuttav mees. Ta nimi ei olnud enam Jaanus Kärner, vaid Jon Karner. Ta oli läinud Ameerikasse ja vahetanud nime selle maa kohasemaks. Haapsalus oli ta läbisõidul. Aga tema käigud ja mõtted olid ikkagi selles, et levitada Jumala Kuningriiki, sedapuhku vaimuliku kirjanduse tõlkimisega. Ma ei tea, mis sai neist projektidest edasi. See oli minu viimane kohtumine Jaanus Kärneriga – mõned hetked Haapsalus Jaama tänaval mehega, kes on jätnud särava jälje mitte ainult Eesti Metodisti Kirikusse, vaid kaugelt laiemale oma uskkonna või kodumaa piiridest.