Koduteel 3/2007 - Pildikesi Ahjalt

Sõbrad kui inglid

Ingliteks saame nimetada ka sõpru Ameerikast, kes juba neljateistkümnendat korda meil külas käisid. Samas mitte puhkamas, vaid just aitamas teha töid, mis muidu, 1–2 inimesele üle jõu käiksid. Küllap on see Jumala armastuse ilming, jagada kõike õdede-vendadega. Sõpradel oli südames teha midagi erilist ka valla heaks. Selleks valiti 84-aastase Juhani sotsiaalkorter, mis vajas hädasti remonti. Ja tehtud see saigi! Samuti said peaaegu viimase lihvi magalad Ahja misjonikeskuses. Lastepäev kutsus kokku lisaks lastele ka emasid-vanaemasid, et üheskoos lustida ja meisterdada. Valgele kangale jäädvustas iga laps värviga oma käe jälje, millele lisati juurde ka nimi. Nii saavad lapsed järgnevatel aastatel jälgida oma kasvu. Tore oli!

Sõbrad olid valinud Eestisse tulekuks väga ilusa aja. On ju põhjamaade loodus oma täiuse tipul just jaanipäeva ringis. Nii koguneti jaanilaupäeva õhtul taas lõkke ümber, et ühiselt mängida rahvalikke mänge, kuulata rahvapärimusi jaanipäevakommetest, grillida. Päev varem oldi ühiselt ka valla jaanitulel ja elati kaasa noortebändide esinemisele.

Jaanipäeval ootas Kärsa kirik inimesi jumalateenistusele suviselt ehituna. Võimsalt kõlasid kiituslaulud Jumala auks. Samuti tunnistused. Eriliselt sobis sellesse päeva vend Rogeri tunnistus, kuna see haakus Ristija Johannese sooviga tõsta kõrgeks ainult Jeesust (Jh 3:30: “Tema peab kasvama, aga mina kahanema”).

Samal päeval said külalised, kes soovisid, osa ka surnuaiapühast Ahja kalmistul. Ühiselt mindi jumalateenistusele Räpina kogudusse, et rõõmsal meelel Jumalat kiita ja osaduses olla. Kui lasteringi “Kukupai” lapsed võtsid sõpru tulles vastu lauluga, siis käsitööring “Kullaketrajad” üllatas lahkudes värvirõõmsate siidimaalidega, millest tehtud aknavitraaþid kujutasid Eestimaa suve. Valla sotsiaaltöötaja Juta Otsa poolt kingiti tänutäheks igaühele valla vapiga tass, millel kujutatud vapiloom sipelgas. Bartlesville’i kogudusele sai kingiks kaasa ingliskeelne juubeliraamat “Meie ristikangelased” ja Saaremaa dolomiidist valmistatud 100. aastapäeva medal.

Lahkumishommikule oli kogunenud hulk rahvast. Koos lauldi, oldi osaduses ja saadi osa maitsvast tordist. Jagati kiitvaid ja tunnustavaid sõnu, tänati abilisi kingitustega. Hüvastijätt oli nagu alati – rõõmus, samas vägagi kurb. Moodustati ühine palvering lõpupalveks ja juba vuras buss misjonikeskuse ette, et viia Ameerika sõbrad Tallinna. Grupp sai osa X noorte laulu- ja tantsupeost, mis neile väga sügava mulje jättis. On ju laulupidu eestlastele mitte moe-, vaid südameasi. Küllap jäävad need kaunid päevad meie sõprade mälestustesse pikaks ajaks. Tänu Jumalale, et vihmapilved jõuti laiali laulda! Koos teeniti ka Tallinna koguduse pühapäevasel jumalateenistusel.

Jumala abiga jõudsid kõik tervete ja hoitutena koju tagasi.
Südame salasoppi jääb soov kohtuda järgmiselgi aastal …