Koduteel 2/2007 - Koduteel nr 85

Üksolemise abinõu

Kui EMK tähistab 2007. aastal 100. sünnipäeva, siis eesti metodistide oma ajakirja ilmuma hakkamisest möödub 2010. aastal 90 aastat. Niisiis on ajakirjandusalased traditsioonid meie kirikus vaid umbes kümnendi võrra nooremad kui kirik ise. Tollaseid plaane ja kaalutlusi pole keegi kahjuks lähemalt uurinud, aga kindel on fakt, et 1920. aasta mais nägi ilmavalgust Kristlik Kaitsja esimene number. Et algust tehti lehekuus, piirdus Kristliku Kaitsja esimene aastakäik seitsme numbriga. Ajakirja vastutavaks toimetajaks ja väljaandjaks on impressumis märgitud Martin Prikask ja ühe ajakirja tellimise hinnaks 1 mark 20 penni. Kristlik Kaitsja (vahepeal, täpsemini septembris, oktoobris, novembris 1928 nime all Uus Kristlik Kaitsja) ilmus üks kord kuus ehk 12 numbrit aastas, viimaseks jäi XXI aastakäigu 6/7 ehk 1940. aasta juuni-juuli number. Ajakirja anti vaheldumisi välja Kuressaares, Tartus ja Tallinnas, selle vastutavateks toimetajateks ja väljaandjateks olid aastate jooksul lisaks Martin Prikasele veel Ferdinand Tombo, Hans Söte, Aleksander Kuum, toimetajatena lõid kaasa Eduard Valdmann, Voldemar Ojassoo ja Richard Järv. Saaremaa metodistid on ajakirjanduspõllul üldse väga tublid olnud, sest kahe maailmasõja vahel üllitasid nad veel lisaks väljaandeid Koduteel ja Jõulutähed. Ka ajakirja Koduteel vastutav toimetaja oli Martin Prikask. Koduteel, mida aastail 1935–1936 andis kord kuus välja Kuressaare kogudus, hakkas ilmuma veebruaris 1935 ja sellest sai tegelikult kõigi Saaremaa metodisti koguduste sõnumitooja.

Kui siis uute vabadusetuulte puhudes 1990. aastal, omamoodi sümboolselt jällegi lehekuust, hakkas taas ilmuma EMK oma ajakiri, otsustasid tegijad jätkata nime all Koduteel. Ajakirja taasasutajaks ja toimetajaks sai Urmas Rahuvarm Haapsalu kogudusest, kes ise on neid aegu meenutanud ja ajakirjaga seostuvad mõtted kirja pannud nii: „Kes seda enam täpselt mäletab, kuidas see algas. Omamoodi meeletu paistab see idee tagantjärele. Oskusteta, kogemusteta, vahenditeta, rahata – varuks vaid mingil määral õppimisvõimet ja kange tahtmine proovida, et ehk õnnestubki. Olin lugenud ennesõjaaegseid ajakirju, nagu meie kiriku Kristlik Kaitsja ja Koduteel, baptistide Teekäija jm. Head eeskujud oli lähinaabrite Rauhan Sanomia ja Rootsi Nya Budbäraren. Kerkis küsimus, et kas oleks võimalik teha ka meil midagi taolist? Tsensuur, mis üliväheste eranditega keelas kristliku sisuga väljaannete trükkimise, oli lõtvunud. Mäletamisi esimese katsetusena lasin trükkida ühe Niilo Yli-Vainio jutluse Haapsalu trükikojas. Seda tehti veel tinalaoga.

Ajakirja taassündi käivitavaks impulsiks olid aga kuuldused areneva kompuutertehnika võimalustest ja kättesaadavusest. Mõelda vaid, teksti saab laduda, toimetada ja korrigeerida oma laua taga! Poja koolivend Peeter Vikman tegeles arvutitega. Temalt sain laenata Eestis valmistatud arvuti „Tartu”, mis oli tuntud kooliarvuti „Juku” edasiarendus. Polnud sel ei kõvaketast ega flopit, mäluseadmena kasutati kassettmakki. Vilistades ja susisedes saatis arvuti oma „tarkused” kassetile, samamoodi luges töö jätkamiseks sisse. Vahel jooksis tal aru kinni või ei saanud enam maki vusinatest aru. Siis tuli kõike otsast alata. Väljatrükkimisega oli omaette häda. Mäletan, kuidas otsisime koos Peeter Vikmaniga korras printerit. Viimaks leidsimegi ühest asutusest mingi 9-nõelalise Epsoni. Nii kannavadki esimesed uue Koduteel numbrid tolle ajastu jälge – kasvõi kuidas, aga võimatu peab teoks saama!
Tagantjärele tarkusena võiks arvata, et pidanuks ootama mõne aasta, kuni aeg jõuab ideele järele. Aga kes see siis kannatas. Suureks abiks olid kujundajad Thea Kant ja Anneli Klausson ning Eino Pärnamets, kes lubas lahkesti kasutada kunstfotosid oma rikkalikust varamust. Suur tänu neile!

Pisitasa meie leheke arenes. Eriti hea meel oli mul sellest, et sain anda ajakirja oma amatöörikätest üle päris tegijatele, Kärt Jänes-Kapile ja Taimi Pärnale, kes on seda viinud aasta-aastalt uutele kõrgustele. Tehnilised võimalused on nüüd nagu päikesevalgus algusaja tikutule kõrval. Tublid kaastöölised teevad lehe sisukaks. Aga kaks asja, mille pärast tunnen praegustele tegijatele südamest kaasa, on vist igipõlised – oleme ikka laisad kirjutama ja hoolimatud tellima. Miks on see nii? Küllap pole paljud meist sõnastanud enda jaoks vastuseid eksistentsiaalsetele küsimustele: „Kas ja milleks vajab Eesti Metodisti Kirik oma ajakirja? Kas ja milleks vajan seda mina?”
Siin mõned mõtted minu poolt, millele hea lugeja leiab kindlasti lisa.

Vajame oma ajakirja, sest see on:
*Kiriku üksolemise abinõu. *
Nagu ristiinimesele ei piisa isiklikust jumalateenistusest, vaid vajame osadust kogudusega, nii peaks ajakiri liitma eri paigus olevaid kogudusi ja kiriku tegemisi. Pealegi ei pääse mõned kuigi sageli kirikusse. Neile võiks ajakiri olla mingisugunegi aken teiste hulka. Tehkem lahti oma aknaluugid, jagagem oma elu õe ja vennaga! Selles pean küll kõigepealt ise meelt parandama, nii harilik tundub hea elu, et ei oska millestki kirjutada.

*Tunnistus Kristusest.*
Laual lebav ajakiri jääb silma omastele ja külalistele. Mõni ehk lehitseb ja loebki. Seal on jutud ja pildid inimestest, kes usuvad Kristusesse, Pühast Kirikust, kelle elu tuleb Temalt. Hääletu Sõna kõnetab inimest, näitab uksi ja teid, mille olemasolust ja võimalikkusest tal polnud aimugi ning kutsub kaasa nende hulka, kes seal käivad.

*Osa tervikust.*
Kirik on küll üks, kuid koosneb paljudest osadest. On neid, keda-mida peetakse tähtsamaiks, ja teisi, vähem tähtsaid. Kuid isegi vähemtähtsa osa puudumine kahjustaks tervikut. Küllap on Kirikuvalitsus näinud meie ajakirjas tervikule vajalikku osa, et on läbi aastate selle väljaandmist toetanud. Niisiis, parafraseerides ühe riigi presidenti: Ära küsi, mida annab Koduteel mulle, vaid mida saan mina teha Kristusele ajakirja kaudu.

Ülaltoodud ja muid ülesandeid saab ajakiri täita siis, kui ta levib. Sellepärast püstitagem eesmärk:
*Ajakiri Koduteel igasse metodisti perekonda!*
Selleks pole tegelikult mingeid takistusi, piisab tahtmisest ja otsustavusest. Aidakem inimesi tellimisel või telligem neile. Tänu Jumalale, meie elujärg on sedavõrd paranenud, et võime seda endale lubada! Kõigile Koduteel tegijaile ja lugejaile rohkesti Jumala õnnistust soovides...”