Koduteel 4/2006 - Caravan

Caravan – teekond, mis vormib ja kujundab

Sel aastal oli meid kokku üheksa tüdrukut viiest riigist: kolm Soomest, kolm Rootsist, üks Taanist, üks Lätist ja mina üksinda Eestist. Viie nädala jooksul õppisime rohkem tundma nii iseennast, üksteist, ameeriklasi kui Jumalat. Külastasime North Carolina lääneosas kaheksat kogudust, mis kuuluvad ühte piiskopkonda. Iga kogudus pidi organiseerima meile mingisugust misjonitegevust, samuti meelelahutust. Heategevus ja lõbustused olid omavahel hästi tasakaalus – pärast rasket tööd tuli enamasti ka meeldiv lõõgastus.

Nägime seda, milline on igapäevaelu Ameerikas – kuidas elavad kristlased ja millised on nende kogudused, tutvusime ülikoolielu ja vabatahtlike tegevusega, külastasime lastekeskust ja vanglat, käisime raftingul ja matkamas.

KUJUNDAB VAIMULIKKE ARUSAAMU
Reisi ajal on oluline osa vaimulikul kasvul, kuigi Ameerikas toimub see oluliselt teistmoodi kui näiteks Venemaal. Ameerikas on inimestel kõik esmavajadused täidetud, neil on tunne, et nad osaliselt kontrollivad ise oma elu. Venemaal seevastu ei ole inimestel millelegi muule loota kui ainult Jumalale. Ameerikas on usk rohkem mõistusetunne ja osa kultuurikontekstist, Venemaal seevastu südameasi ja eluliselt oluline. Ameerikas langetakse Jumala ette pisarais põlvili siis, kui lähedasi tabab vähk või on keegi armeeteenistuses Lähis-Idas või Afganistanis.

Meie ülesanne grupijuhtidena oli hoida vaimulikku fookust õiges kohas. Igal päeval võtsime aega olla oma grupiga, jagasime seda, mis südamel, ja palvetasime üheskoos. Alguses oli meil, grupijuhtidel, väike kartus, kuidas me kõik need 40 päeva ära sisustame, kuid tegelikkuses ei tulnud ette ühtegi päeva, kus kellelgi poleks olnud midagi jagada! Seda oli julgustav ja innustav tõdeda.

Osalesime tihti jumalateenistustel ja käisime laulmas vanadekodudes, vanglas, lastekeskustes ja mujal. Laulude vahele pikkisime ka tunnistusi oma eludest. Südantliigutav oli näha seda, kuidas need tunnistused tungisid kuulajate südameteni ning tihtipeale tõid ka pisarad silma. Need tunnistused rääkisid surmast, valust, kannatustest – kuid läbi selle lootusest, mis meil on Jeesuses. Pärast tulid mitmed inimesed rääkima oma sarnastest läbielamustest. Saime olla toeks võõrastele ja vastupidi!

VORMIB ISIKSUST
Kuna reis on üsna pikk, siis paneb see proovile noorte inimeste isikuomadused, mille kaudu tuleb õppida enda ja ümbritsevaga toime tulema. Esiteks õpetab see kindlasti iseseisvust – mitmed tüdrukud olid äsja keskkooli lõpetanud ja see oli nende jaoks esimene kord olla nii pikka aega eemal perekonnast ja lähedastest. Osale olid esimesed päevad üsna rasked, ei puudunud ka pisarad. Õnneks oli meil iga päev aega oma grupiga koos olla, mured said lahti räägitud ning õppisime olema tähelepanelikumad. Mõne aja pärast olid kõik üksteisega harjunud ning koduigatsust nii palju enam peale ei tulnud.

Teiselt poolt annab Caravan julgust. Nagu juba eespool öeldud, tuli meil täita osa pühapäevaseid jumalateenistusi ja sisustada muidki väljasõite. Laulsime, tegime draamat, samuti andsime tunnistusi. Oli neid, kellele meeldis üks või teine asi rohkem või vähem, kuid kõigil oli tarvis end milleski ületada ja teistega koos asjad lõpuni viia.
Samuti õpetab Caravan pingelistes olukordades kiiresti reageerima. Käisime kokku kaheksas koguduses ja tihtipeale puudus meil info, mida järgmises paigas tegema peame. Nii juhtuski paar korda, et uude kohta jõudes saime šokeeriva informatsiooni – kahe tunni pärast tuleb sisustada täispikk kontsert või teenistus! Eriti ekstreemseks kujunes olukord siis, kui kuulsime, et seda tuleb teha kohalikus vanglas! Või kui saime laupäeval teada, et pühapäeval tuleb üles astuda kolmel järjestikusel teenistusel. Aga kõik suutsid end õnneks kokku võtta ja oma osa hästi ära teha.

KUJUNDAB MAAILMAVAADET
Kogudusi külastades ööbisime me peredes, enamasti kahe- või kolmekesi. Sel moel saime lähedalt tundma õppida nii Ameerika igapäevaelu kui ka üht-teist skandinaavlastest. Silma torkas mitmeid erinevusi. Üldjuhul imestati, et me oleme nii vaiksed, ei räägi palju. Aga ega me tühja loba ju ei teegi, kui midagi ütleme, siis seda ka mõtleme.

Puutusime palju kokku abivajajatega. Vaesus on Ameerikas väheke teistsugune kui meil. Enamasti on see seotud immigrantidega, kellele ei laiene sotsiaalabi. Seal on vaestel inimestel vähemalt auto (kui nad maja ei jaksa osta), mobiiltelefon ja pleier. Probleeme on alkohoolikutega – nad vahetavad elukaaslasi ja teevad ohtralt lapsi, kes aga paraku sünnivad enamasti vaimse taandarenguga.

Teised tähelepanekud ja veidrused:
1)Ilm. Peale selle, et North Carolina on oluliselt kuumem kui kodus (tavaline oli üle 40 kraadi iga päev), on seal ka tohutult suur õhuniiskus. Ainuke kord, kus inimesi tänaval nägin, oli iseseisvuspäeva pidustustel. Muidu püsivad nad kas konditsioneeriga autodes või majades.
2)Kõrge õhuniiskus tekitab omakorda väga võimsaid äikesetorme. Sajab tugevasti vihma ja äike raksatab kõvasti. Lisaks on ka päevad lühemad, pimedaks läks juba õhtul kella 9 paiku.
3)Jää. Kõik karastusjoogid, tee ja vesi on eranditult koos jääga. Inimesed isegi söövad seda. Ka joogiklaasid pannakse sügavkülma. Pole ka ime – enam kui 40-kraadises kuumuses on see väga jahutav.
4)Muld on punane. Mitte must nagu meil. Ja need võrratud mäed.
5)Kunstjärved. Ilmselt olen veel liiga vähe maailmas ringi rännanud, aga ma pole kuskil näinud nii lahmakaid kunstjärvi. Nad panevad lihtsalt jõele tammi ette ja ehitavad järve.
6)Kõik on suur. Söögid, joogid, autod, teed, majad, inimesed ...
6)Tähtede ja triipudega lipp igal pool ja igas versioonis. Salvrättidel, sokkidel, aluspesul jne.
7)Heategevusorganisatsioonid ja vabatahtlik töö. Nii kiriku- kui ilmainimesed loovad rohkesti kaasa heategevuslikes aktsioonides, olgu see siis abistamine haiglas, katastroofipaikade ülesehitamine või vanglamisjon. Ja eriti aktiivsed on pensionärid. Seda on tore vaadata.

VORMIB KEHA
Varasematel aastatel on skandinaavlastel olnud probleeme Ameerika toiduga. Eks kõik võõrustajad tahavad anda endast parima, valmistades rammusaid roogasid ja ülimagusaid maiusi. Väljas süües viiakse enamasti kiirtoidurestorani, kus põhimenüüks hamburgerid ja friikartulid.

Praegu on ka Ameerikas käimas tervisliku toitumise kampaania, nii et minul tuli süüa hamburgerit ainul üks kord terve selle aja jooksul. Kiirtoidurestoranides on lai salativalik ja jäätise asemel on võimalus valida smoothie’sid. Pered uurisid ka ise, mida me süüa tahame, ning lõpuks sai neile selgeks, et kui meile ette pista jogurtit ja ohtralt puuvilju, siis oleme ääretult õnnelikud. Reisi lõpus pidi siiski enamik meist tunnistama, et teksad on väheke kitsamaks jäänud.

Sportlikust tegevusest sai meile osaks enamasti ujumine ja köiekõnd. Ega sellises kuumuses väga midagi muud teha ei suudagi. Mõnel hommikul käisime sörkimas ja siis vaatasid meile pikalt järele mitte ainult mööduvad autojuhid, vaid isegi hobused. Aga muidu üritasid võõrustajad meid ikka millegagi üllatada – nii viidi meid matkama, raftingule, püssi laskma ja watertube’iga hullama.

MIS EDASI?
Järgmisel aastal on skandinaavlastel võimalus võõrustada Ameerika noori. Mitmed, kellega me seal kohtusime, juba avaldasid soovi tulla vastukülaskäigule. Ülejärgmisel aastal saavad meie noored taas sõita ning jagada oma elust ja kogemustest Jumalaga.

Kõik sel aastal osalenud tõdesid reisi lõpus, et see tekitas üksnes positiivseid emotsioone ja rikastas suve meeldivate mälestustega. Eriliselt raske oli oma grupist lahku minna ja plaanimegi juba taaskohtumist jaanuarikuusse. Ühendust hoiame e-posti teel, jagades üksteisega ka palvesoove.

Rohkem muljeid ja pilte eestikeelsel veebilehel caravan.welisa.com