Koduteel 3/2006 - Reisikiri

Lauluretk lammaste ja järvede juurde

Muljeid Agape koguduse koori reisist Inglismaale

Järvede maal

Kuid Jumal lubab vahel mõne väikesest asjast kasvada välja midagi suuremat. Nõnda juhtus, et ühel möödunud aasta varakevadisel päeval külastas Agape kogudust väike põnevil delegatsioon Inglismaalt, keda tervitas lauludega koguduse koor. Veidi aega pärast inglaste külaskäiku saatsid Lake Districti kogudused omakorda meie koorile kutse külastada 2006. aasta kevadel neid ja esineda lausa kontserdiga. See kutse oli meie pisikese, vaid tosinaliikmelise koori jaoks väga eriline, sest pikale elueale – 2005. aasta detsembris täitus kooril 20 aastat – vaatamata ei ole koor varem välisreisidel käinud. Päraste enam kui pooleaastast usinat harjutamist dirigent Meeli Tankleri kindla käe all oli koor reisiks valmis, külakostiks kaasas mapitäis eestikeelset vaimulikku koorimuusikat ja kenasti raamitud koorilauljate ühispilt.

Reis algas 28. aprillil õhulennuga liinil Tallinn-Manchester ja kestis kokku kuus päeva. Nagu öeldud, asub Lake District ehk eesti keeli Järvedemaa Cumbrias, Manchesterist veidi põhja pool. See Edela-Inglismaa nurgake on kevadel hingematvalt kaunis oma järvede, mägede, lugematute erkroheliste lambakoplite ja valgete lammaste, käänuliste teede ja nartsissipuhmastega. Ka inglased ise peavad seda oma kodumaal üheks parimaks kohaks, kus puhkust veeta.
Kui neljapäeva hilisõhtul kohale jõudsime, majutati meid kahekaupa peredesse erinevates asulates umbes 40 km raadiuses. Kolmes lähestikku asuvas linnakeses – Ulverstonis, Conistonis ja Grange-Over-Sands’is –paiknevadki meid külla kutsunud kolm suuremat metodisti kogudust, mida kooriliikmed järgneva nelja päeva jooksul ka külastasid. Piirkonna superintendent on Tony Wells, pastorid on veel Jim Needham ja Joe Daley.

Reisi esimene ja viimane päev olid mõeldud rohkem koos oma võõrustajaperedega Inglismaa ilu uudistamiseks, aga aega jätkus ühisteks teejoomisteks ja lõunasöökidekski. Saime kõik koos sõita väikese rataslaevaga mööda Lake Districtis asuvat Inglismaa pikimat, 14-kilomeetri pikkust Windermere’i järve, mitmed meist külastasid kuulsat 900 aasta vanust, Richard III Lõvisüdame poolt asutatud Cartmeli kloostrit, teised jälle käisid vaatamas John Ruskini majamuuseumi Conistonis või Holker Halli – Cumbria hertsogi lord Cavendishi valdusi. Kõige vapramad jõudsid ära käia ka Lake Districti kõrgeima mäe, ligi kilomeetri kõrguse Old Coniston Mani otsas.

Aga tagasi tähtsate toimetuste juurde. Laupäeva õhtul toimus Grange-Over-Sands’is kauaoodatud suur kontsert, mis kestis koos vaheajaga üle kahe tunni ning millele müüdi isegi pileteid heategevaks otstarbeks. Kontserdil esinesid vahvalt laulu ja pillimänguga kohalike koguduste lapsed ja isegi üks ehtne ðotlane. Meie kooril kui eksootilisemal külalisel oli au kontserti alustada ja lõpetada. Kuulajaid oli rohkelt, kiidusõnu saime ohtralt ja nii meie kui küllap nemadki jäid selle laheda õhtuga rahule. Iseäranis lõbus oli kontserdile järgnenud ühine söömaaeg ehtsa inglise fish’n chips’i ehk kala ja krõbekartuliga, mis traditsiooniliselt mässitakse toidu soojashoidmiseks ajalehepaberisse ja mida siis pärast niimoodi paberi vahelt ka nositakse.

Pühapäevahommikuseks jumalateenistuseks jagunesid kooriliikmed erinevate koguduste vahel nõnda, et Külli ja Tõnu Kuusemaa andsid Agape koguduse tervitused üle Ulverstonis, Maire Ivanova Conistonis ja suurim rühm eestlasi viibis Grange-Over-Sands’i koguduses, kus esitasime duettidena paar laulu ja Üllas Tankler pidas ka jutluse kivist, mis on ära veeretatud mitte üksnes Jeesuse hauakambri ukselt, vaid ka meie südamelt, kui usaldame end Jumala hoole alla. Pühapäeva õhtul osalesime Ulverstoni õhtusel jumalateenistusel – astusime taas kooriga üles ja Meeli Tankler jutlustas Johannese 21:17 põhjal, julgustades meid küsima endalt, kas me armastame ka tegelikult Jeesust küllalt sügavalt selleks, et olla valmis jumalariigi tööks.

Teisipäeval, 2. mai varahommikul saabus aeg tänada toredaid võõrustajaid, vahetada aadresse ning asuda koduteele, saatjaks sõpradeks saanud inglaste hüvastijätulehvitused ja õnnistussoovid.

Järellugu

Taas kodus, võin kinnitada, et oleme rõõmsad selle reisi üle. Loodame ka, et meie koguduste sõprussidemed kasvavad ja kestavad pikka aega. Nõnda, et Jumal saaks selle sõpruse kaudu õnnistada kristlasi nii siin kui sealpool merd. Ja võimalusi uuteks kohtumisteks tuleb, näiteks juba juunikuus tervitasime Pärnus jälle mitmeid inglise sõpru, kes tulid tutvuma suvise Eestimaaga.

Hämmastavalt julgustav on ikka ja jälle kogeda, et olenemata sellest, kus või kui kaugel kodust me ka ei viibiks – kaaskristlaste keskel leiame alati sooja vastuvõttu, lahket meelt ja siirast sõprust. “Siis tehke mu rõõm täielikuks sellega, et te mõtlete ühtmoodi, et teil on sama armastus, et olete üksmeelsed ja ühtviisi mõtlejad.” (Fl 2:2)