Koduteel 3/2006 - In memoriam

Tiit Henno

28. aprill 1953 – 30. juuni 2006

Issand on kutsunud koju oma armsa sulase, aga Issand viib edasi oma töö.
Ja ma kuulsin häält taevast ütlevat: “Kirjuta: õndsad on surnud, kes Issandas surevad nüüdsest peale; tõesti, ütleb Vaim, nad hingavad oma vaevadest, sest nende teod lähevad nendega ühes!” (Ilm 14:13)


Tiit Henno sündis Tallinna poisina ja seal tuli ta juba päris noores eas ka elavale usule. Tiit ei kahelnud kunagi, millist elukutset valida, vaid oli veendunud, et temast saab kord pastor.

Saaremaale tuli Tiit 19. septembril 1976. aastal, võttes pastori koha vastu, kui oli vaid kakskümmend kolm aastat vana. Tiit oli pastoriametis 30 aastat – kauem, kui ükski tema neljast kolleegist, kes enne teda kogudust teenisid.

Tiitu võib iseloomustada kui meest, kelle sees ei olnud kavalust, kes püüdis teenida talle usaldatud karja puhta südamega ja täie andumusega. Ta andis endast kõik, mis tal oli. Ta töötas pidevalt üle oma võimete, vaatamata haigustele ja valudele, mis teda aastakümneid vaevasid.

Tiit oli pastor, kes oma kogudust jäägitult armastas ja seetõttu on koguduse kaotus seda valusam.

Juhatus koos kogudusega avaldab sügavat kaastunnet lahkunu abikaasale, lastele, emale, vendadele, õele, kõigile omastele ja lähedastele.

Oma koguduse vanakesi külastades armastas pastor Tiit hüvastijätuks ütelda: “Nägemiseni siin või taevas üleval.”

Nägemiseni, armas vend Tiit, taevas üleval!
Mälestab Kuressaare kogudus