Koduteel 2/2006 - Meilt ja mujalt

Pärnakate kevadtraditsioon

Viis aastat tagasi tõdesid seda Pärnu koguduse pastorid Üllas Tankler ja Tõnu Kuusemaa ning leidsid koguduseliikmetelt rõõmsat toetust. Tollase mõtte tulemusena on teostunud koguduse igakevadised uuendusseminarid, mille osalejad sõidavad linnast välja. Neid päevapikkusi vaimulikke koosviibimisi on nüüdseks peetud Tori veski villas, Tõstamaa vallas Maria talus, Jõulumäe spordikeskuses ja nüüd teist aastat Tahkurannas, Tackendorfi puhkemajas – Pärnu lahe kagukaldal, kus lahevesi täis uhkelt ujuvaid ja oma linnujuttu kluugutavaid-kudrutavaid luiki. Meeliülendav ümbrus avab seal jõuliselt iga inimese hingekanalid.

Päeva peateemaks oli vaimulik uuenemine (2Kr 5:17). Tõnu Kuusemaa rääkis piiblitunnis, et kuigi Jeesuse oma südamesse võtnud inimene on uus loodu, ei tähenda see, et lakkaks igapäevane võitlus vana loomuse, isikliku ego vastu. Ka kristlase elu vajab aeg-ajalt kursimuutusi, elu uuesti mõtestamist. Eriti juhtudel, kui ootamatult “seisab tee püsti ees”. Sellisel puhul soovib inimene enamasti väliste olude muutumist. Jeesus aga soovib muutusi meie sees. Meid tabanud raskusigi kasutab Jeesus, et meie elu uuendada. Muutumisele kaasaaitamiseks annab Jumal meile abiks oma Vaimu, kes meid julgustab, puhastab ja täidab.
Uuendusseminari külaline oli Eestis tööreisil viibiv ÜMK misjoniorganisatsiooni asepeasekretär Sam Dixon. Tema tutvustas misjonäride tegemisi Jeesuse armastava väe viimiseks erinevate rahvaste juurde. Enamasti tehakse seda abistamis- ja õpetamistegevuse kaudu. Kus vaja, õpetavad misjonärid kohalikele inglise keelt, teisal valmistavad proteese maamiinide läbi kannatanutele, kolmandas kohas juhendavad põllumajandustööde juures ja aitavad puhta vee saamiseks kaeve rajada. Ja muidugi toimub kohalike eluoluliste vajaduste rahuldamine samaaegselt vaimulike vajaduste äratamise ja rahuldamisega. Kauge külaline rõhutas ka iga kristlase vastutust maailma ees – olla kogu oma elamisviisiga misjonär kodustele, naabritele ja kolleegidele. Olla armastav ja andestav ka nende suhtes, kes on miskipärast vastumeelsed.

Seminar lõppes armulauaga jumalateenistusega. Pühaõhtusöömaaega peeti uuendatud korra kohaselt, mis nüüd sisaldas ka Issanda rahu soovimist üksteisele. Rituaali hardus ja erilisus läks kõigile sügavale hinge ning tekitas mõttevahetust, kas võtta see kasutusele igakuulisel armulauatalitusel või üksnes suurte pühade puhul.

Uuendusseminari juurde kuulub ka tava valida Piiblist mõni eriti südamelähedane koht, et see järjehoidjale või kaardile kirjutada. Minu kaardile sai salm “Ent te paluge usus, ilma kahtlemata.” (Jk 1:5) Maimu kirjutas: “Jeesus ütleb: “Mina olen uks. Kui keegi minu kaudu sisse läheb, siis ta saab õndsaks ja käib sisse ja välja ja leiab karjamaad.”” (Jh 10:9), Külli aga “Usk on kindel usaldus selle vastu, mida oodatakse ja veendumus selles, mida ei nähta.” (Hb 11:1)

Nii leidis igaüks endale vajaliku Pühakirja sõnumi, millele, nagu meeltuuendavale seminaripäevalegi, pikemalt keskenduda ja toetuda.