Koduteel 1/2006 - Narratiiv

Narratiiv

Huvitav, mis kära sealt kostub? See on kuidagi iseäralik. Tõepoolest, midagi hüütakse. Oot, oot! … Ei saa aru. Nagu oleks mõni selgem sõna … aga jälle kaob see üldise melu sisse. Siiski! See on pigem hõiskamine, pole kuulda kurje toone.
“Rõõmutse, Siioni tütar!” Oi kui selgelt see nüüd kostis! Siioni tütar! Siioni tütar? Kust see fraas pärit on? Kas mõnest laulust?

“Hoosianna! Aita!” Need hõisked on tulnud lähemale, jah, sõnadestki hakkab üht-teist aru saama. „Hoosianna Taaveti pojale! Õnnistatud olgu, kes tuleb Issanda nimel!”

Näe, kui palju siiagi on inimesi tulnud. Küsivad omavahel: “Mis see on? Kes see on?” Nende põnevus seguneb ärevusega, lausa hakkab külge.

Oi, jah! Siit on isegi näha. Kedagi tuuakse tänavat pidi kandetoolis üles, jõuk inimesi juubeldades selle ümber. Näe, lehvitavad palmiokstega. Poisikesed jooksevad pikkade riidelintide lehvides ja hõikudes ees, paksu pruuni tolmu üles keerutades. Mis rongkäik see ikkagi on? Pole ju enam kombeks kandetoolidega liikuda!

Äratundmiskahin käib suust suhu: “See on see prohvet, Jeesus Galilea Naatsaretist.”

Jeesus! Õpetaja! Mu elupäästja! Oi, kuidas süda taob! Vaevu suudan hoiduda sinna jooksmast, et langeda ta jalge ette. Ma ju ei pääseks ligi …

Küll ma olin hirmul, kui need hästiriietatud mehed vihaselt karjudes mind tirisid ja siis jälle ees tõukasid. Keegi üldse ei küsinud ega tahtnudki teada, mis tegelikult juhtus.

“Surnuks! Kividega surnuks!”
Ootasin hoope. Mõtlesin oma lapsele. Mul oli kahju, et ma ei näe, mis temast saab. Natuke ka kahju endast – elu järsku pooleli, olin nii palju rabelenud ja püüdnud, aga kõik läks siiski allamäge … Parata ei ole enam midagi …
Kui uuesti ümbrust tajuma hakkasin, võpatasin selle peale, kui õpetaja küsis: “Kus nad on? Kas keegi ei ole sind surma mõistnud?” Ja siis kuulsin nagu unes teda mulle ütlemas: “Ega minagi sind hukka mõista. Mine ja ära tee enam pattu.” Ta ei küsinud midagi, aga näis nagu ta teadnuks kõik. Kogu mu vaev ja süükoorem oli korraga ära võetud. Olin andeks saanud! Julgus ja rõõm voolasid mu südamesse. See oli tõesti üks imeline koormatest vabanemine …

Oh, meelde tuli!
“Ära karda, Siioni tütar,
hõiska, Jeruusalemma tütar,
sulle tuleb sinu kuningas, õiglane ja aitaja.
Tema on alandlik ja sõidab eesli seljas, emaeesli sälu seljas.”

Jah, ka minu süda hõiskab sees! Minu Issand ja minu Jumal! Elupäästja! Õpetaja! Taaveti Poeg! Hoosianna kõrgest!