Koduteel 1/2006 - Raamatu- ja plaadisoovitus

Teedy Tüür ja vankumatu usk

Teedy Tüüri meenutades tuleks kõigepealt alustada sellest, kui istusin kord noore inimesena noorte palveõhtul. Olin selles kohas ja usklike noorte kokkusaamisel alles teist korda elus. Tundsin ennast üsna kõhedalt, kõik oli mulle võõras ja üsna arusaamatu, inimesedki peale paari koolikaaslase tundmatud. Minu südames oli suur igatsus leida püsiv side Jumalaga, kellega olin imeliselt kohtunud paar nädalat varem. Teadsin vaid seda, et ei taha enam tagasi pöörduda endise elu juurde, aga kuidas ja mida teha? Tänapäeva jutlustaja võiks seda võrrelda olukorraga, kui mobiiltelefoni aku on äkki tühjaks saanud ja sulle armsa inimese häält ei kosta enam – maailm on justkui jälle muutunud tühjaks ja kõledaks paigaks.

Just Teedy oligi see, kes tol õhtul oli õigel ajal õiges kohas ning seletas mulle lihtsalt ja praktiliselt, mida on vaja teha selleks, et saada Jumala lapseks – võtta vastu Jeesus, kes suri minu eest ristil. Just nii hämmastavalt lihtne see oligi. Jeesusele “jah” öeldes nägin – kuigi mitte füüsiliste silmadega – Jeesust ristil rippumas ja rohkem seletusi ei olnud vaja. Sellest päevast olin saanud Jumala lapseks.

Ja just seda lapsemeelset usku kuulutas ja õpetas Teedy alati: Jumalaga kohtumiseks ja Temaga osaduses elamiseks ei ole tarvis mingeid salakunste ja ei pea olema eriline inimene. Vaja on ainult usaldada ennast Jumalale täienisti, sada protsenti. Eriline oli kõigepealt see, et tema õpetus oli alati väga praktiline. Veel praegugi, kakskümmend kaheksa aastat hiljem, taban end sageli sellelt, et olen oma kõige tähtsamad ja põhjapanevamad arusaamad Jumalast saanud just Teedy piiblitundidest. Aeg ja oma kogemused on neid mitte ümber lükanud, vaid kinnitanud. Nüüd, lugedes Teedy jutlusi, leian ikka ja jälle end imetlemast – kuid ei, mitte Teedyt –, vaid Jumala imelist olemust. Ka selline suhtumine, et ärge vaadake minu, vaid Jeesuse peale, kummardage Teda, oli Teedyle väga omane. Ikka ja jälle näen, kui tähtis oli Teedyle see, milline on Jumal. Ikka ja jälle rõhutab ta oma jutlustes seda, kuidas Jumal meisse suhtub: nagu armastav ja igavene, helde ja armuline Isa, kes kunagi ei hülga meid, kunagi ei jäta meid pimedusse ja ahastusse, isegi kui oleme eksinud. Vankumatu usk Jumala armastuse väesse – see on midagi, mida just Teedy on mulle õpetanud sellest esimesest kohtumisest peale ja mida olen meenutanud sageli just väga suurtes raskustes.

Nüüd, aastaid hiljem, kui Teedy on lahkunud igavikku, on mul suur rõõm sellest, et tema pärijad on näinud vaeva selleks, et inimesed saaksid tema jutlustest raamatu kujul osa.

Kes oli Teedy Tüür? Ta oli inimene, kes elas ise kõike, mida ta õpetas. Jutlusi lugedes võivad tema õpetus ja seisukohad tunduda ehk isegi liiga kompromissitud ja karmid sellele, kes teda isiklikult ei tundnud. Minule aga kumab lugedes raamatulehtede tagant Teedy soe ja Jumala kohalolust ülevoolav olek ja hääl. “Ela kogu olemusega Jumalale, siis koged sa ka kogu olemusega Tema õnnistust oma elu peal.” Niisugusena võiks Teedy elufilosoofia ühe lausega kokku võtta.

Inimesele, kellele on enam vastuvõetavad filosoofilised mõtisklused, soovitan aga sellesama kompromissitu mehe aforismidekogu. Need kaks raamatut iseloomustavad suurepäraselt tema mitmekülgseid andeid.

Nii aforismide- kui ka jutlustekogu kaunilt kujundatud kaanel on reproduktsioon Teedy Tüüri maalist.