Koduteel 1/2006 - Misjon

Konverentsil KOMIMAAL

2006. aasta esimesel päeval alustas grupp eestlasi reisi Komimaale. Meid oli kokku 20 noort erinevatest paikadest nagu Tallinn, Kohila, Rakvere, Tartu, Jõhvi ja Võru, ning erinevatest kogudustest – nelipühilastest baptistide metodistideni. Reisi sihtpunktiks oli Sõktõvkar Komis, Moskvast rongiga umbes 26 tundi sõitu põhja poole.

Mõte

Mõte korraldada esimene soome-ugri kristlik noortekonverents oli alguse saanud juba mõni aeg tagasi ning sündmust valmistati ette nii palves kui tegudes aastake. Nagu hiljem teada saime, oli mõte tärganud ühe õblukese komilanna märkusest, et noortele peaks ka midagi korraldama. Kohtunud olid juba soome-ugri rahvaste pastorid ja töötegijad, kuid mitte veel noored. Mõtte võttis kiiresti omaks EMK Teoloogilise Seminari õppejõud ja tunnustatud soome-ugri fänn Mark Nelson ning võõrustajaks sai pastor Danil Popov Sõktõvkarist oma kogudusega.
Asjaajajaid-korraldajaid-toetajaid liitus veelgi ning ka noorte huvi ürituse vastu oli suur. Rahalise toetuse eest oleme tänulikud eelkõige Rootsi organisatsioonile Ljus i Öster ning kogudustele, kes noori reisikulude katmisel toetasid. Üritus ise oli kindlasti seda kõike väärt.

Teelised

Kõigepealt asusime teele Moskva poole, kus meiega liitus sama arv soome noori. Vaksalitädidele olime sellise massiga lausa pinnuks silmas ning meid kupatati kohe istuma. Olime valmistunud külmaks Venemaa talveks, kuid edasi kulges reis hoopis õhuvaestes ja kuumades kupeedes ja ühisvagunites kokku pea 42 tundi. See aeg osutus eriti heaks võimaluseks tutvuda lähemalt laia Venemaa rõõmsa rahvaga ning ka toredate reisikaaslastega. Nagu Gunnar Kotiesen tabavalt märkis, ei olnud meie hulgas kedagi, kelle oleks parema meelega koju jätnud.

Omapoolse panusena olime reisile kaasa meelitanud (ei tea küll millega!) Silver Koidu ülistama ning Algis Astmäe jutlustama soravalt nii soome kui vene keeles! Muidugi oli asendamatu Gunnar oma värskete raadioreportaaþidega Komi-Eesti.

Konverents

Konverentsi kolm päeva Sõktõvkaris möödusid tõesti imekiiresti. Sügavat tõde nägin eesti rahva ütluses: vara üles, hilja voodi ... ainult rikkus, mis majja toodi, oli teist laadi. Iga kaotatud unetund oli väärt õnnistusi, mida kogesime ja üksteisega jagasime: uued sõbrad, ühised palved ja tormiline ülistus (kes rääkis, et Venemaal ollakse konservatiivsed?). Konverentsi teema oli võetud Apostlite tegude raamatu peatükist 17, salmid 26–28. Koosolekutel kõneldi sellest, et oleme Jumala looming; meie eesmärk on otsida Jumalat; kuidas on Jumal meid kätte saanud ja kuidas me Temani saame sirutuda.

Soome-ugri rahvastest olid esindatud marid, udmurdid, handid, neenetsid, eestlased, soomlased ja muidugi komid. Mõni grupp ületas kohalejõudmiseks raskemaid takistusi, kui me ette oskame kujutada.

Konverentsi päev koosnes ühisest ülistusest, palvest, hommikusest ja õhtusest sõnumist, eestpalvest ning seminaridest teemadel: praktiline evangelism; sõprus ja suhted; võimalused noortetööks; jüngerlus; minu tulevik; ülistus (muusika).
Nii mõnigi meist koges või tegi midagi täiesti uut ja ootamatut. Noored said puudutatud ja parandatud.

Boonusena tutvustas iga rahvus oma keelt ja kultuuri läbi laulude, tantsude ning rahvarõivaste. Seda osa nauditi eriliselt. Oli selge, kui kõrgelt hindavad Venemaa avarustel elavad väikerahvad võimalust näidata end oma rahvusvärvides, ning mis kõige tähtsam – kuulutada Jumala suurust omaenda keeles. Eestlasena tundsin neis ära Nõukogude Liidu languse eelse eestlaste vabadusejanu, kui meiegi saime oma keelt ja kultuuri Jumala teenimisel vaid piiratult kasutada. Tundub, et hakkame neid aegu unustama...

Konverentsi tihedas ajakavas oli siiski näpuotsaga ka vaba aega. Seda kasutasime jalutuskäiguks Sõktõvkari linnaväljakule, mis oli kohaselt kaunistatud jää- ja lume skulptuuride, suure kuuse ning hiiglasliku jääst vahuveini pudeliga: “S Novom Godom”. Saime laste liuradadel kirja ka mõne liu, mille eest üks vanem härrasmees meiega põhjalikult pragas – täiskasvanud inimesed ja käituvad nagu lapsed! Olimegi – lusti täis Jumala lapsed!

Siiski oleksime tahtnud Sõktõvkariga veidi rohkem tutvuda. Ehk jääb siis järgmiseks korraks.

Misjonil

Viimane konverentsipäev oli pühendatud kohalikule misjonile. Meid jagati gruppidesse ning saadeti bussides laiali küladesse, kus aitasime tähistada jõule, mis meil ammu läbi, kuid neil alles algamas. Kuulutasime kohalikes kultuurimajades head sõnumit läbi laulu, draama ja sõna. Inimesed olid rõõmsad ja sõbralikud. Eriti sõbralik oli meile pärast rasket päevatööd valmistatud kolmekäiguline lõuna kohalikus kogudusemajas. Veelgi nauditavam oli pärastine lauluosadus – nii et lahkuda eriti nagu ei raatsinudki. Aga lahkuda tuli, sest ees ootasid konverentsi lõpuõhtu ning pikk reis tagasi koju.

Viimane ühine õhtu oli kindlasti erilisim. Sai jagada külades kogetut, tehtut; kuulata komi kohaliku rokkbändi esitatud ülistust ning saata iga rahvus palvetes koduteele. Südamlikud palved saadeti teele ka Venemaa pärast. Muidugi olid omal kohal grupipildid ning lahkumiskallistused ja -pisarad. Kes teab, millal jälle näeme.

Tagasiteel

Tagasireis möödus sama põnevalt kui sinnasõit. Moskvale lähenedes jäi küll lund puudel vähemaks ning reisiväsimus oli suurem kui enne, kuid noorte silmad särasid ja muljeid, mida jagada, oli palju.

Tagasiteel tutvusime veel Moskvaga ning eriti just Punase väljaku äärse MacDonaldsiga. Lenini mausoleumi järjekord oli pikem kui leivajärjekorrad talongiaegses Tallinnas.

Viimasel õhtul rongis Moskvast Tallinna poole loksudes – paljud meist loksusid veel vanast harjumusest mitu päeva tagantjärele! – mahutasime ennast lausa viieteistkümnekesi ühte kupeesse, et oleks veel viimase hetkeni võimalus nautida õhupuuduses sooja osadust. Tol õhtul leidsime, et ei ole midagi, millega me hakkama ei saaks ... üheskoos.

Tallinna jõudsime 9. jaanuari varahommikul. Imeline nädal, mida ei tahtnud lõpetada.

Üle ootuste ja lootuste

Ma usun, et kui küsida ükskõik kellelt meie grupi liikmetest, peavad nad tunnistama, et reis ületas nende ootusi ja lootusi. Komi rahva külalislahkus on määratu ja Jumal tegi oma tööd meis kõigis üksikuna ning üheskoos rahvustena. See ei jäänud kindlasti viimaseks soome-ugri noortekonverentsiks ning sidemed, mis loodi, viivad meid sinnapoole piiri loodetavasti juba õige pea.

Omalt poolt tahaksin julgustada, et kui sa pole veel misjoniteed võõrale maale jalge alla võtnud, siis tee seda kindlasti. Olenemata sellest, kes või mis vanuses oled – Jumala tegudele sinu elus pole võrdseid kusagil ning nende jagamine teistega on rõõm, mida mäletad kaua.