Koduteel 2/2005 - Hingehoid

Kuidas aidata inimest, kes ei suuda andestada

Inimestele on väga suureks probleemiks võimetus andeks anda. Selliseid inimesi kohtame sagedamini kui neid, kel probleeme andekspalumise või siis andestuse vastuvõtmisega. “Ma ei andesta talle seda mitte kunagi!” kuuleme sageli öeldavat. Inimene, kes nii ütleb, pole mõistnud, milline aare peitub sõnas andestus. Minnakse lihtsama vastupanu teed, silm silma, hammas hamba vastu.

Andestamine tähendab: olla jumalikult suurejooneline. Kui Jumal käitub inimesega suurejooneliselt, siis Jumala inimene ei tohiks omalt poolt olla väiklane.

Andeksandmine tähendab teha nii, nagu teeb Jumal, kui ta kustutab võlga. Ralf Luther ütleb selle kohta nii: “Meie võlglased on mitte ainult need, kes meid otseselt on solvanud, vaid kõik inimesed, kes meile kunagi on jäänud midagi võlgu arusaamises, lugupidamises, abivalmis olekus, tänulikkuses, sõbralikkuses või ükskõik milles. Meie kohus on kustutada võlg.”

Inimene, kes ei suuda andestada, vajab eelkõige ärakuulamist. Ta peab saama võimaluse asjad oma südamelt ära öelda nii, nagu ta tunneb. Mõnda inimest on vaja selles osas aidata, julgustada. Probleem ei pruugi olla tekkinud hiljuti, selle juured võivad peituda minevikus, võib-olla juba lapseeas. Ehk pole teda kunagi õpetatudki andeks paluma ja andeks andma? Võib-olla on ta üles kasvanud perekonnas, kus on olnud palju füüsilist ja vaimset vägivalda? Inimene ise aga ei pruugi mõista, kui palju see kõik teda on mõjutanud.

Et aidata, on esmalt vaja kuulata. Ja mitte ainult kuulata, vaid ka fikseerida faktid ja olukorra tegelik põhjus. Ravima saab hakata siis, kui on pandud diagnoos. Praegusel juhul on diagnoosiks võimetus andeks anda, kuid ravi peab algama selle juurtest. Nõustaja peakski aitama tuua selgemasse valgusesse tegelikud põhjused, miks inimene ei suuda andestada.

Kui inimene on saanud probleemist selgema pildi ja on küps edasi minema, on järgmine samm selgitada andestamise tähtsust ja seda, mida selle eiramine endaga kaasa toob. Heaks abiliseks on siin Piibel. Jeesus ise on parimaks näiteks andestamisest, kui ta ristil rippudes ütleb: “Isa, anna neile andeks...” Rõhuasetus andestavale meelele on Jeesuse õpetuses kesksel kohal. Jeesus räägib andestamisest kui teise inimese vabastamisest võlast, mida me arvame tal meie suhtes olevat. Ka Meie Isa palves on ikka sellestsamast juttu. Usklik inimene on andestaja eeskätt selle andestuse toel, mida ta ise nii ohtralt Jumala käest vastu võtab.

Sageli on kergem andestada ühekordset ülekohut. Kui ülekohus kordub, on andestamine juba tunduvalt raskem, kuigi mitte võimatu. Peetrus küsib Jeesuselt: “Issand, mitu korda pean ma, kui mu vend mu vastu eksib, temale andeks andma?” Jeesuse vastus seitsekümmend korda seitse viitab selgesti, et kui inimene saab oma eksimusi Jumalalt andeks korduvalt, siis peaks ta samaga ka oma ligimese suhtes vastama, st andestama just nii mitu korda kui iganes vaja.

Võimetus andeks anda on patt ja selle viljad on koledad: kibedus, äkiline meel, viha, kisa ja pilge. Need viljad kujunevad ka kristlase elus, kui ta jääb kinni andeksandmatuse võrku. Kibedus on vaimne seisund. Meile on tehtud ülekohut ja me klammerdume selle külge, olles otsustanud, et see inimene või need, kes ülekohtu eest vastutavad, peavad selle eest ka maksma. Sõna või tegu, mis meid haavas, on jäänud juba aastate taha, aga meie oleme ikka selle külje kinni, nõudes mõttes karistust. Iga kord, kui me mälestuste juurde tagasi pöördume, avame taas vana haava ja kogeme algse haigetsaamise valu. Inimene, kes kunagi selle olukorra on põhjustanud, ei tea sellest kõigest midagi – meie ise oleme need, kes endale taas ja taas haiget teevad. Meie võimetus andestada on koorem, mis järgneb meile. Jumal pakub võimalust selle maha panna.

Kui inimene on valmis edasi liikuma andestuse poole, tuleks talle eeskätt meelde tuletada Jumala suurt armastust, mille toel on võimalik andeks anda. Tegelikult me peaksimegi omandama Jumala südame ja andeks andma nii, nagu Tema on andeks andnud meile. “...andke andeks üksteisele, nõnda nagu ka Jumal Kristuses teile on andeks andnud. Siis võtke nüüd Jumal enestele eeskujuks nagu armsad lapsed ja käige armastuses, nõnda nagu ka Kristus meid on armastanud...”(Ef 4:32-5:2)
Inimene omast jõust ei suudagi andestada, selleks on vaja Jumala armastust ja abi. Inimene, kellele me andestame, on nüüdsest meie silmis laituseta: me kohtleme teda, nagu kohtleksime armastusväärset inimest. Kui lihtsalt püüda unustada ja loota, et aeg parandab haavad, ilmutab ülekohus ennast õige pea taas ja hetkeline näiv vabadus kaob kergesti. Selleks, et toimuks muutus, tuleb vaeva näha. Andestamine tähendab, et me mäletame valusaid vahejuhtumeid kui läbielatud eluepisoode, millest on kogu mürk välja lastud ja millel ei ole meie olevikus enam mingit aktiivset mõju.

Samas ei saa abi vajavale inimesele lõplikku praktilist lahendust välja pakkuda, vaid teda saab ikkagi ainult suunata. Võib-olla on tal vaja eeskätt palvetada, võib-olla tuleks tal kirjutada kiri või minna selle inimese juurde, kellele ta siiani pole suutnud andeks anda. Selleks kõigeks on vaja julgustust ja tuge – me võime öelda talle, et ta võib tulla ja rääkida, kuidas see kõik läks.

Andeksandmine ei tule kergelt ja iseenesest, aga seda on võimalik õppida. Kõik algab südamehoiakust – tahtmisest ja valmisolekust.