Koduteel 2/2003 - Elust enesest

Üks väike armastuse tegu

Nii rääkis Vilma Rihma õde Gerda Tartlainist, kel 9. märtsil täitus 96 aastat. EMK Tallinna koguduse liige on Gerda Tartlain 1957. aastast.

Mina puutusin õde Gerdaga lähemalt kokku 2000. aasta lõpul. Leidsin siis Tallinna Metodisti Kiriku valvelauast minu nimele jäetud ümbriku, milles oli kümmekond üht- ja kümmekond teistsugust akvarellidega maalitud kaarti. Olin rõõmsalt üllatunud, kuna olen koguduses õnnitluste saatja — “Postikana”. Aga Jumalal on iga asjaga suurem plaan. Olin just otsimas Diakooniakooli lõputöö teemat ja ma ei olnud veel kindel, kas söandan kirjutada ainesest, millest olin mõtteid mõlgutanud. Nimelt loovtegevuse mõjust tervisele ja vananemisele. Korraga oli mul vastus käes! Külastasime õpingukaaslastega mitmeid Tallinna sotsiaalmaju, et nende eakaid elanikke rõõmustada, ja kinkisime õde Gerda kaarte...
Veel üks väike armastuse tegu
9. märtsil, mil õde Gerdal täitus 96 aastat, pidi Vikerraadio hommikuses programmis tedagi õnnitletama. Püüdsin sellest teada anda Lõime tänava sotsiaalmaja töötajatele ja paluda, et keegi talle selleks ajaks tuppa raadio viiks, sest paljudel sotsiaalmaja elanikel on Jumala kingitusena vaid väike sinine Pereraadio, mis neile asendamatut vaimulikku toitu pakub. Hiljem selgus, et sotsiaaltöötajaid pole nädalavahetusel majas. Avaldasin oma tagajärjetute ürituste üle kahetsust õde Vilma Rihmale. Rõõmsa ja õnnelikuna helistas ta mulle pühapäeva, s.o 9. märtsi hommikul ning rääkis, et oli oma suure raadio kaenlasse võtnud ja kella poole üheksaks sotsiaalmajja Gerda Tartlaini juurde läinud. Nii sai õde Gerda kuulda temale määratud raadioõnnitlusi ja tervitusi. Temal ja minulgi on põhjust selle õde Vilma osutatud armastuseteo ja teenimise eest Jumalat tänada. Ja Jumal “maksab palka” oma töötegijatele — kõigile.
“Hing, kes jagab õnnistust, kosub, ja kes kastab teisi, seda ennastki kastetakse,” öeldakse Õpetussõnades (11:25).


* * *

Gerda Tartlain on sündinud Virumaal rätsepa peres. Tema kolmest õest üks, Selma, suri noorelt, vend Johannes aga hukkus kohe Esimese maailmasõja alguses. Tallinna tuli Gerda õppima, abiellus siin vedurijuhiga ja jäi koduseks, mistõttu tal pole tööstaazhi ning tema pension on praegu kõigest 900 krooni. Gerda ütleb, et kui poleks pojatütar Karinit ja tema meest, oleks tal raske toime tulla. Ta meenutab ka, et tööd on samal ajal elus palju tehtud — juba 8-aastaselt läks ta tööle Purtse rannas tegutsevasse kalatööstusesse, mille omanik olnud lätlane. Ta meenutab ka, kuidas tüdrukud panid kord konservikarpidesse kalade peale naljaviluks mingid suured põrnikad, enne kui karbid kaanetati. Kodused said aga sellest vembust teada ja ühe asjaosalise ema läks rääkis kõik lätlasest omanikule ära. Tolle kommentaar kõlanud, et ta poleks uskunud, et eestlased on nii ausad. Tüdrukud aga töötasid kalatööstuses kaks nädalat tasu saamata.

***

96-aastase Gerda Tartlaini joonistatud postkaardid on jõudnud õnnitlustena nii mõnegi Tallinna koguduse liikme koju. Õde Gerdat on Jumal õnnistanud imelise ilumeelega. Tallinna koguduse ustav õde Maret Puu teab rääkida, kuidas Gerda Tartlain omal ajal Pelgulinnas elades kaunistas oma kortermaja esist, istutas värvide järgi maitsekalt igasuguseid lilli ja püsitaimi, nii et isegi majavalitsus premeeris tema ettevõtlikkust ja töökust. Sel ajal ei olnud niisugune asi tavaks, vaid pigem erandiks.