Koduteel 1/2005 - Misjon

Kuuekesi hantide maal

Handimaale suunduva misjonigrupi koosseisu kuulusid 2004. aasta suvel Nete Ungru, Aet Barinov, Julia Kravets, Riina Karik, Küllike Evartov ja grupijuhina allakirjutanu. Peatumata üksikasjalikult reisi ettevalmistamisel ja teekonna esimestel etappidel, alustan sellest, et 23. juunil saime kätte vajalikud load, misjärel sõitsime Labõtnangist Salehardi ja sealt “Meteoriga” edasi Mužisse. Meiega ühines teekonnal veel ka handi rahvusest Boris, kes kuulub Salehardi kogudusse. Juba järgmisel päeval algas töö – külastasime Muži haigla lasteosakonda ning andsime üle kaasa toodud mänguasjad. Lapsi haiglas parasjagu küll ravil ei olnud – nad olid lastud koju, sest õues oli väga palav, ning haiglas käisid nad ainult protseduuridel. Õhtul viisime täiskasvanute osakonnas läbi koosoleku, mida tulid kuulama ka mitmed haiglatöötajad. Kolm inimest tunnistasid, ülistasime Jumalat, Boris jutlustas. Pärast koosolekut jagasime traktaate ning rääkisime inimestega.

PIDEVALT TEEL
26. juunil sõitsime edasi Azovõsse. Azovõs ühinesid meiega Darja Krasnojarski kogudusest ja Ljudmilla Salehardi kogudusest, tema kuulus meie gruppi ka eelmisel aastal. Samal õhtul laulsime küla peatänaval, kutsudes ühtlasi inimesi järgmiseks päevaks koosolekule koolimaja juurde, sest kohalik kultuurimaja oli parasjagu remondis. Järgmisel päeval alustasime lastetundidega ja õhtuste teenistustega täiskasvanutele. Lastetunnid toimusid kuuel päeval järjest, täiskasvanute teenistusi pidasime viiel õhtul. Lastetundides osales 18–25 last, täiskasvanuid käis teenistustel 10–15 ringis. Palju oli huvilisi teismeliste tüdrukute hulgas, kellega meie noored alustasid eraldi tööd. Igal õhtul toimusid lõkkeõhtud, kuhu hakkasid kogunema kohalikud külanoored, kellele lauldi ja tunnistati; organiseerisime ka noortepäraseid mänge. Vabas vormis veedetud, ilma rangelt paika pandud programmita aeg koos noortega oli väga kasulik, sest nii said kohalikud noored ise kaasa arutleda ja oma arvamust avaldada. Jätsime neile ka usuteemalist kirjandust.

Lisan veel, et 2. juulil viisime läbi suurema noorteõhtu jõekaldal. Tunnistasime, rääkisime oma eesmärkidest, laulsime. Meie noored said palju sõpru, nendesse suhtuti austusega. 4. juuli õhtul korraldasime aga külas kontserdi, kus laulsime ülistuslaule enam kui kaks tundi. Jagasime välja palju handikeelseid lastepiibleid. 6. juulil aga aitasime kohalikel tulekahju kustutada – pean seda väga tähtsaks sündmuseks, sest külaelanikud said näha ja tunda, et kristlased ainult ei jutlusta, vaid on valmis raskustes aitama.

Pärast seda ootasime edasisõiduks transporti ega saanud seetõttu pidada piiblitunde, kuid lastega käisime ujumas ja mängisime. Gorkisse jõudsime 7. juulil. Samal pärastlõunal läksime õhupallidega küla peale, et lapsi kokku kutsuda. Lühikese ajaga koguneski 15 last, järgnevatel päevadel oli kohal 21–22 poissi ja 6–7 tüdrukut. Viisime lastetunnid läbi kõigil kolmel päeval, mis me Gorkis olime. 8. juuli õhtul korraldasime kristliku filmi vaatamise, kuhu olime kutsunud noori eelmisel õhtul disko ajal. Hea oli see, et tulid ka mitmed täiskasvanud. Pärast filmi ei läinud rahvas laiali – lauldi, kuulutati evangeeliumi, inimesed soovisid ikka ja jälle ülistuslaule kuulda. Koosolek kestis ligi viis tundi.

Lophari külaga on seotud omaette lugu – sinna jõudis meist ainult kaks, sest administratsioon ei olnud nõus meie gruppi vastu võtma. Põhjuseks pärast meie eelmise aasta (2003) külaskäiku toimunud asjad, mis inimesi hirmu all hoidsid. Nimelt juhtus seal, et üks naine ründas kaks korda meie grupi handi neiusid, pärast meie ära sõitu, millalgi septembris, olid aga uppunud tema isa ja poeg ning veidi hiljem oli tema õetütar jäänud auto alla. Aga meid ootasid seal handikeelsed lastepiiblid.

10. juulil jõudsime Šurõškarõsse, kus parasjagu tähistati linna pidulikku aastapäeva. Kohal oli mitusada inimest, samuti televisioon. Eestlastele anti võimalus laulda üks laul ja loomulikult laulsime ülistuslaulu oma Issandale. Õhtul käisime külas ringi, jagasime handikeelseid piibleid ja muud kirjandust. Järgmisel hommikul andsime intervjuu kohalikule televisioonile ning sõitsime edasi Labõtnangi. Sõitu kasutasime selleks, et vestelda nii laeva meeskonna kui reisijatega, laulda ja kirjandust jagada.
See olekski lühidalt kogu meie misjonireis, mis avas meile võimaluse kuulutada Kristusest viie küla rahvale. Nüüd palvetame, et Jumal saadaks neisse küladesse alalised töötegijad, sest me nägime, et Jumala Vaim ning sõnum Jeesusest puudutas paljusid.