Koduteel 6/2004 - Elust enesest

Ärkamine keset mängu

Kogunud ja kirja pannud Aino Henno

Ema andis kogu selle raha orbudekodu asutamiseks. Mitmed noomisid teda, käskides mõelda oma lastele. Tema aga vastas neile, et seega on meil taeva pangas hoius ja kui meil eales on midagi tarvis, võime seda Jumalalt paluda.

Issand õnnistas meid ja mõne aja pärast ehitas ema Sakus maja, kus peeti vennastekoguduse koosolekuid. Teisele korrusele sai ka meile elukorter.

Tavaliselt võttis ema meid koosolekule kaasa, aga ühel pühapäeval, kui mina olin 8-aastane, olid meile külla tulnud veel kaks last – minu täditütar ja veel üks 12-aastane poiss. Ema ütles: “Täna ma teid koosolekule ei vii. Võite toas mängida, aga nii vaikselt, et see all peetavat koosolekut ei sega.”

Mõtlesime: “Mis mängu me saaksime mängida nii vaikselt?” Üks meist ütles: “Mängime koosolekut. Siin on laual Piibel ja meil on siin ka üks vend, nii saame küll koosolekut mängida.”

Alustasimegi siis koosoleku-mängu. 12-aastane poiss võttis Piibli ja luges ühe kirjakoha. Kahjuks ma seda lõiku enam ei mäleta, aga kui ta oli selle lugenud, langesime kõik põlvedele ja hakkasime nutma. Meid tabas sügav patutundmine. Jumala Vaim oli kohal. Et nutuhääl ka alla koosolekuruumi kostis, tuli ema üles vaatama, mis on juhtunud. Ta sai asjast aru ja tuli meile palves appi.

Kui ema oli meid usus julgustanud kinni haarama päästest Jeesuses, said kaks meist – mu täditütar ja mina – selge päästmise. Olen nüüd (1995. aastal) 79-aastane ja see on, tänu Jumalale, jäänud püsima.

Koosolek polnud veel lõppenud ja ema viis meid alla. Kui saalis viibijad kuulsid, mida Issand meile oli teinud, ehmusid mõnedki, öeldes: “Kui lapsed saavad päästetud, mis siis meist saab?” Ja seal algas ärkamine.