Koduteel 4/2004 - Ajalugu

Konstantin Wipi paadimärkmed, IV

EMK vaimuliku Konstantin Wipi Rootsi põgenemise päevik

18. NOVEMBER 1944
Aeg kaob kiiresti, hoolimata erisugustest olukordadest. Olgu päevad õnnelikud või õnnetud, head või pahad, ühes suhtes on nad siiski sarnased - nad on mööduvad. Olen viimastel päevadel mõelnud sageli Tagore sõnadele: Miski ei jää igavesti ja miski ei kesta kauaks - pea seda meeles ja rõõmusta.

Olen viimastel päevadel kannatanud sisemise rusutud meeleolu all. Nagu vägivaldselt olen küll püüdnud lämmatada välise lõbususe ja ülemeelikuse alla, kuid sees närib ja puurib edasi. Olen sageli pidanud mõtlema oma armsatele. Nagu ei oleks enam lootust Endlat näha, eriti kui arvestada tema nõrka tervist. Pean aga ütlema, et pikapeale harjub inimene igasuguse paratamatusega, kuid mõeldes väikese Tiiu saatusele, juhul kui Endlaga midagi peaks juhtuma, tuleb südamesse otse mässu meeleolu. Jah, oleks harilik olukord, siis hoolitseks Teele vähemalt Tiiukese eest edasi, kuid arvestades praegu kodumaal valitseva võimu suhtumisega inimestesse, siis on kahtlane, kas tal seda võimalust on. Vallalise inimesena on ta juba võib-olla ei tea kuhu sunduslikule tööle mobiliseeritud. Kujutades ühte süütut, lõbusat lapsekest kannatamas südametute tooreste olukordade all ja võib-olla sattunult mingisuguse võõra vaimu mõju alla, kasvatuse suhtes, kuskil bolševistlikus lastekodus, teadmata oma vanemaist ja ilma armastuse sooja ja päikesepaistelise õhkkonnata, mis nii vajalik ometi lapse normaalseks arenemiseks. See mõte täidab südame otse talumatu valuga ja on tunne nagu tahaks otse märatseda maailmas valitseva tooruse ja vägivalla vastu… Maailma piinade ja valude ristilt kõlab praegu ikka veel hüüd: “Mu Jumal, mu Jumal, miks oled Sa mind maha jätnud.” Kas ja millal saabub kord ülestõusmise hommik, mil valgus, headus ja armastus triupmfeerivad pimeduse, kurjuse ja vägivalla vastu!

22. NOVEMBER 1944
Sain õe käest kirja, kus teatab, et temal tuleb veel paar nädalat vähemalt Söderteljes olla, kuna 5 proov sisaldanud diphtheria pisilasi. Muidugi on see talle kaunis ebameeldiv.

Osa meie seltskonnast on juba tööameti vahendusel töökohad leidnud. Onu läheb siia kuskile karjalautade juurde tööle. Onutütred saavad siia lähedusse majateenijate kohad, Nelly ja Ella Ots samuti. Nelly on juba tänasest alates tööl ühe inseneri perekonnas siin. See ins. on meile juba üsna ligidalt tuttav, kuna külastab meid pea iga päev, olles Missijonförbundeti aktiivne liige, kellele kuulub see maja. Meestest osa läheb metsa tööle, osa saevabrikusse jne. Minu suhtes ei ole veel midagi selgunud. Ma selles asjas ei kiirusta ega muretse sugugi nii väga. Võib-olla läheb mul korda siinsete Metodisti Kiriku ringkondadega ühendusse astuda ja loodetavasti saavad nemad mind selles asjas aitama.

25. NOVEMBER 1944
Kirjutasin toimetaja Sapelbergile, paludes tema kaudu sidet Rootsi metodistidega ja abi koha leidmisel, samuti õpperaamatute muretsemisel. Ootasin kogu aeg Poobuse käest oma kirjale vastust, kuid paari päeva eest sain oma kirja tagasi märkusega “adressaat tundmatu”. Nii otsustasin siis ise otsekohe siinsete Metodisti Kiriku juhtivate meestega kontakti astuda.

27. NOVEMBER 1944
Sain Raua käest kaardi, kus arvab, et vast Poobus ei ole veel temale ettenähtud elukohta asunud ja sellepärast tuli ka kiri tagasi. Soovitab mul kirjutada piiskopi asetäitja pastor Th. Arvidsonile ja tema aadressil ka esialgu Poobusele kirjutada. Tegin seda kohe ja panin täna kirja posti pastor Arvidsoni aadressil, kus oli juures ka kiri Poobusele edasi andmiseks. Nüüd jään vastust ootama.


29. NOVEMBER 1944
Eile kuulsime raadiost jälle teadet, mis laseb arvata järjekordset eestlaste küüditamist Venemaale. Seekord on järg naiste käes - nagu öeldakse raadios - minna Ukraina viljakoristamise töödele. Jumal hoia minu armsaid, Endlat ja Tiiut. Eriti kipub süda valutama Tiiukese pärast. Sooviksin, et Jumal tema ennem siit maailmast ära kutsuks, kui et ta bolševike kasvatada jääks kuskil kasvatusasutises. Hirmus on sellele laste ja noorte inimeste hingelisele rikkumisele ja väärkasvatusele mõelda.
Kõigele sellele mõeldes tundub mulle selguvat põhjus, miks Jumal mind otsekui kättpidi sellest hävingust välja tõi ja miks pidin kaotama oma kõige kallimad. Arvan, et olen leidnud oma elu ülesande ja see oleks - olla tunnistajaks maailmale vägivallast ja kurjusest, mis peitub bolševismi kõlavate sõnade ja lööklausete taga. Tahaksin otse põrutada maailma rahvaste ja eriti kristlaste uinuvale südametunnistusele ja neid nende mugavast rahust ja uimastusest üles äratada võitlema pimeduse, vale ja vägivalla vastu, kõige selle nimel, mis on hea.

30. NOVEMBER 1944
Sain täna Poobuselt kirja. Minu kirja ei olnud ta veel kätte saanud, kuid oli minu aadressi saanud teada “Kodumaa Häältest”.

Poobusel nähtavasti läheb hästi. Ta on loonud tutvuse juba siinsete Metodisti Kiriku juhtivate tegelastega. 26. 11. 44 pidas ta koos teistega Stockholmis, Metodisti Kirikus eestlaste õhtu, mille sissetulek (korjandus üle 600 kr) läks Rootsi põgenenud Eesti metodistide toetuseks. Ma praegu veel Poobusele vastust ei kirjuta. Ootan, kuni ta minu kirja on kätte saanud. Loodan, et vahest vastab ta veel ennem sellele.

(järgneb)