Koduteel 3/2004 - Toimetaja veerg

Toimetaja veerg

Ühiskonnateadlased on neile protsessidele nimeks pannud postmoderniseerumine, mida iganes keegi selle all just mõtleb. Väidetakse, et postmodernismi ajastul on kultuurid ja inimeste eelistused niivõrd erinevad, et mingisuguseid üldkehtivaid väärtusi ei saagi enam olemas olla. Nii pole radikaalsete mõtlejate meelest võimalik juurutada ÜRO Inimõiguste ülddeklaratsiooni põhimõtteid kõikides maades, sest näiteks muhameedlased tõlgendavad inimõigusi hoopis teistsugusel viisil kui kristlased.

Postmodernismi ideoloog Jean-François Lyotard on väitnud, et ükski klassikaline ideoloogia ei suuda enam anda retsepti, kuidas tänases ebakindlas maailmas toime tulla, pole enam üldisi käitumisnorme, ainutõdesid, kollektiivseid identiteete, kõik muutub individualistlikuks, pihustub osakesteks. Ka Andrus Norak kirjutab praeguse ajahetke suurimat konflikti - Iraagi sõda - lahates: “Kristlus on ajaloos sellele kaasa aidanud, et kogukondlik ja rahvuslik humanism sai asendatud üldinimliku humanismiga. Et viimaks tunnistati kõik inimesed inimesteks. Kas vaid põgusaks viivuks möödunud sajandi lõpus? Nüüd tundub ring täis olevat ning inimkond jaotatakse taas enam ja vähem inimesteks.” Ent ta rõhutab ka samas, et meil ei ole õigust Kristuse sõnu tühjaks seletada isegi siis, kui me ei mõista, kuidas neid praktiseerida.

Ja seda julgustavam on lugeda Meeli Tankleri kokkuvõtet Ühinenud Metodisti Kiriku 2004. aasta Peakonverentsi kohta: “Arvan, et peaksime väärtustama oma ülemaailmset kokkukuulumist kristlastena. Kindlasti on meil eurooplastena erinevaid arusaamu ja rõhuasetusi võrreldes aafriklaste või aasialastega; kindlasti on meie, eestlaste väikese metodisti kiriku prioriteedid ja probleemidki oluliselt erinevad näiteks USA tohutute megakoguduste omadest - aga kogemus sellest, et võime nii erinevate inimestena ometi tulla kokku ühise konverentsilaua ümber ning leida paljudes asjades üksteisemõistmist, üksteise eest palvetada, üheskoos armulauda jagada, ühiseid laule laulda ning üksteist julgustada - see on unikaalne kogemus…”.

Mingem siis kõigile eesseisvatele töödele-tegemistele ja ka muutustele, mida need paratamatult kaasa toovad, vastu teadmises, et ka postmodernismiajastu kristlasel on see eelis, et ta ei pruugi olla üksi ei mures ega rõõmus.