Koduteel 2/2004 - In memoriam

Leida Külviste

25. september 1932 - 4. veebruar 2004

Kuidas veel leida sind, Leida?
Leiame Sind fotodelt, mida oma albumitest vaatame. Leida ja Uno käsikäes lõikustänupühal. Leida ja Uno kiriku ukse ees päikesepaistes südasuvel roheluse keskel.
Kindlasti leiame osa Sinu maailmast ka Sinu maalitud piltidelt. Need väikesed miniatuursed looduspildid… Kas tõesti veel nii palju ilu kõige väljaelatu kõrval!

Kõik, mis silmale nähtav, on nii väike, seetõttu tuleb otsida, enne kui leiad … LEIDA on lihtsam, kui väikeseks muutuda. Väikeseks muutuda oskasid Sa hästi. Olla Marta, kes köögis külalistele suppi keetes paljudest olulistest jutuajamistest eemale pidi jääma. Ja Sina igatsesid olla Maarja osas. Mitte oma tahtmist, vaid Jumala tahtmist tehes tuleb õieti esile see, mis midagi korda saadab. Kui palju kordi ütlesid, et pole inimest, kes Sinust vähem sobiks pastori abikaasaks. Ja kui hästi Sa ometi tulid toime selle ülesandega. Suutsid olla kõiges kaasas: jagamas vaimulikke mõtteid naiste ühenduse piiblitunnis, koristamas surnuaial, kuulamas lauluproovil, pesemas kiriku aknaid, arutamas pühapäevakooli kava. Ja kuulamas. Kuulamas igaüht, kellel oli vaja abi ja nõu, kellel oli vaja, et teda kuulatakse.

LEIDA ei ole enam laia naeratust kiriku uksel, väikest kodu alati avatuna, LEIDA kedagi, kes avasüli ootab ja vastu võtab…LEIDA, nii ustav hing. Nii ustav, nii armas.
Meie kogudus on kaotanud justkui hoolitseja ema. Me oleme kurvad selles kaotuses. Aga kõiges selles jääb ometi lootus taaskohtumisele. Ja selles oleme lohutatud. Jumal on see, kes määrab igaühe päevade mõõdu, tee pikkuse ja koorma raskuse. Ja Tema ei eksi.
“Õndsad on surnud, kes Issandas surevad nüüdsest peale; tõesti, ütleb Vaim, nad hingavad oma vaevadest, sest nende teod lähevad nendega ühes.” (Ilm 14:13)

Kui rist on ränk,
siis taevas lähem,
kel rist, sel Jumal ligi ka.
Sul lihalust on taevast kallim,
kui oled ilma ristita,
sind tuleb õndsaks arvata,
kui ristikoormat kannad sa.

Kui rist on ränk,
siis surm on armsam,
sa ootad teda himuga,
et patust, mis on surmast hirmsam,
sa võiksid ükskord pääseda.
Siis tunnistab rist haua peal,
et oled võitnud surres veel.