Koduteel 1/2004 - Elust enesest

Jumala abi ei jää hiljaks

Sel kuumal kesksuve ajal oli Elvas kui suvituslinnas väga palju rahvast ja ka raudteejaama taga asuv “bussijaam” oli tihedalt täis inimesi.
Buss saabus ja me jõudsime peagi sihtkohta. Seal hakkasime varsti otsima minu kandekotti, aga seda ei olnud. Meile meenus, et olime selle bussipeatuses maha pannud. Bussi saabudes arvas abikaasa, et mina selle kaasa võtan, ja mina arvasin, et seda teeb tema. Nii oli see kandekott jäänud bussipeatusesse tiheda inimhulga keskele.

See polnud aga lihtne kandekoti kaotus. Kotis olid olnud vaimuliku sisuga brošüürid, masinal ümber kirjutatud artiklid välismaal ilmunud ajakirjadest ja ka minu pass.
Tol korral andis sellise materjali kättesaamine küllaldase põhjuse karistamiseks. Halvim kõige selle juures oleks olnud uurimine, kelle kaudu need on saadud ja kes on ümber kirjutanud.

Meie ehmatus oli põhjendatud.
Bussiühendust Elvaga polnud sel päeval niipea või üldse enam loota. Nii alustasime koos abikaasaga jalgsi seda teekonda. Algul jooksime, aga tee pikkus oli 8 kilomeetrit ning nii ei suutnud me kuigi kaua jätkata. Edasi läksime kõndides.

Palusin, et Jumal saadaks oma ingli mu kotti valvama.
Olime saanud katta ehk paar kilomeetrit, kui tagant lähenev veomasin jäi meie kohal peatuma. Juht küsis, kuhu oleme teel ja kas tahame kaasa sõita autokastis. “Oo jaa, suure rõõmuga!”

Kui siis Elvas bussipeatusesse ruttasime, nägime juba eemalt, et suur pruun kandekott seisab endiselt maas. Selle kõrval seisev meile täiesti tundmatu naine ütles: “Oh, kui hea, et koti omanik ise kohale jõudis. Minu buss väljub kohe varsti. Vaatasin ja leidsin, et kotis on ka pass, ja otsustasin, et kui omanik kümne minuti jooksul kohale ei ilmu, viin selle siinsamas üsna lähedal asuvasse miilitsajaoskonda. Passi järgi saab siis omanik selle kätte.”

Milline ohtlik moment oleks see olnud meile!
Mõistsime, missuguse täpsusega oli Jumal meile auto järele saatnud (neil teedel oli liiklus väga hõre). Ingli asemel oli Ta pannud kotti valvama inimese, heatahtliku, ustava inimese, kes aga oma teadmatuses ei võinud aimata, mida meile oleks tähendanud tema plaanis olev järgmine samm.

Tänasime, ja loodan, et oskasime ka õnnistust paluda nii autojuhile kui ka koti valvajale. Ka imetlesime ja tänasime oma Issandat Tema osavõtu, varjamise ning imepäraselt täpse juhtimise eest.