Koduteel 1/2004 - Hingehoid

Kaotusevalu tuleb läbi elada

Leinatöö rajal on viidad, mis juhatavad õiget suunda

Elu lõpuga seonduv lahusolek ja loobumine on tunded, mis puudutavad inimest valusalt. On isegi öeldud, et lein on kõige sügavam kannatus. See haarab inimese siseilma täielikult. Lein on inimestele ühine tunne, ent samal ajal on see ka väga isiklik. Leinaja peab oma leina enda sees läbi elama. Sisemist tööd, mille eesmärgiks on kaotuse kui tõsiasja aktsepteerimine, nimetatakse leinatööks. See on töö, liikumine läbi leina. Samal ajal teeb lein meie sees oma töö.

Leinatöö on pikk ja raske sündmusterida. Ent leina läbielamine on vältimatu, et võiksime ümber orienteeruda ja valmistuda uueks, muutunud eluperioodiks. Tegemata või poolik leinatöö muudab meid hiljem vastuvõtlikuks mitmesugustele häiretele ja haigustele. Kaotusvalu kogenud inimesed, kes usuvad poolikut tõde, et aeg parandab kõik haavad, leiavad end aastate möödudes sageli läbimata leinaprotsessis. Aeg on möödunud, kuid väljaelamata lein takistab edasi liikumast. Nad pole võimelised olema õnnelikud, töötama produktiivselt või sõlmima lähedasemaid kontakte.

Kahjuks ei räägita kirikutes palju leinast, ei õpetata leinatööd ega moodustata leinarühmi. Nii jääb paljudel see vajalik töö tegemata ning sageli just teadmiste puudumise tõttu.

Leinaja üheks esimeseks reaktsiooniks on sellest valusast kogemusest ära pöörduda, mitte rääkida või püüda olla sellest vapralt üle. Teinekord tunneme end ebamugavalt ja abituna nende läheduses, keda on tabanud kaotus. Ja nii võib juhtuda (seda eriti suures linnas), et inimene jääb oma leinaga üksi. Tal ei ole lähedasi, kellega rääkida ja kes jaksaksid teda ka kuulata.

Aja möödumisest üksinda ei piisa. Elumõtte leidmine pärast kaotust sõltub sellest, mida inimene oma leinaajal teeb. Ta peab endale andma aega leinata nii kaua kui vaja — ka oma perekonna, sõprade ja töökaaslaste keskel olles. Siit esimene soovitus — leinatööks tuleb võtta aega. Üks sagedasemaid küsimusi, mida leinavad inimesed esitavad, on: “Kui kaua leinatöö kestab?” Hinnanguid on mitmesuguseid. Mõned räägivad ühest või kahest aastast eeldusel, et see toimub igas etapis takistamatult ja turvaliselt. Suures osas sõltub leinatöö pikkus ka leinaja tahtest seda tööd teha ning mõista selle vajalikkust.

Teine soovitus — leinaja peaks jätma oma päeva- või nädalakavva aega vaadata armastatud lähedase fotosid või perekonna videoid, käia surnuaial, kuulata muusikat, mis teda meenutab jne. Need tegevused võivad vallandada pisaratevoolu, mida ei tohiks kuidagi endasse jätta, sest pisarad on üks Jumala raviv palsam. Võime nutta on üks Jumala andidest.

Kolmandaks — leinaja peaks õppima, milline on normaalne leinaprotsess. “Mul on tunne, et ma lähen peast segi,” kinnitavad paljud keset leina. On oluline mõista, et see, mis toimub, pole ebanormaalne. Leinaja võib kogeda kahetsust, üksindust, igatsust, tühjust ja kurbust. Võib-olla pole tal öösiti und või puudub söögiisu. Ta tunneb, et Jumal oleks ta nagu hüljanud. Need ja paljud teised erinevad tunded on kaotusvalule iseloomulikud. Kui leida aega lugeda leinatööd käsitlevaid raamatuid või artikleid, annavad need palju vajalikku julgust, eriti kaotuse esimestel päevadel, mil inimene võib end tunda kui rändaja võõral maal.

Oma loo jagamine mõnes tugirühmas, kus kaaslased on samal teel, on tervenemisprotsessi vajalik osa. Teiste lugude kuulamine aitab mõista, et mitte ainult sinul, vaid ka nendel esineb selline tunnete-mõtete segadus.
Kui tunned, et oled nagu “lukus” oma leinas, siis otsi abi professionaalilt või vaimulikult, kellel on rohkem teadmisi selles valdkonnas.

Neljandaks — leinaja peaks vaatama lähedamalt oma veendumusi. Lähedase surm võib esile kutsuda sisemisi võitlusi. Need võitlused ei ole seotud ainult igavese elu küsimusega, vaid ka eluga antud hetkel. Inimene võib valida, kas uskuda, et “sellest hirmsast kaotusest ei saa tulla midagi head” või “sellest võib siiski tulla midagi positiivset”. Leinaja võib uskuda, et “mitte kunagi ei suuda ma enam armastada või olla õnnelik” või et “tulevikus on siiski võimalik leida veel õnne ja armastust”.

Viiendaks — leinaja peab otsima pöördepunkti.
“Miks see küll juhtus minu lähedasega/minuga?” See on küsimus, mis lõputult tiirleb ühe mahajääja peas. Enamik inimesi ei leia rahuldavat vastust selles elus. Mõned lukustuvad oma vihatundes, mis on suunatud Jumalale, meditsiinipersonalile või neile endile, süüdistustes, et pole piisavalt tehtud.

Tõeline pöördepunkt saabub siis, kui inimene on võimeline loobuma küsimast “miks?” ja ütleb selle asemel: “See on juhtunud. Mida ma pean nüüd tegema?” Selles uues küsimuses on äratundmine, et kuigi elu on alatiseks muutunud, on leinaja avatud sellele, mis saab olema. Võib-olla väljendavad seda mõtet kõige paremini Helen Kelleri sõnad: “Kui üks uks õnnele sulgub, siis teine avaneb; kuid sageli me vaatame seda lukustatud ust liiga kaua, ja nii me ei näe uut ust, mis on meile juba avanenud.”
Käies oma leinatöö rajal, võib inimene tunda, nagu eksleks ta tihedas udus, ega tea, millises suunas minna. Kas veel kunagi paistab päike? Aga selle tee ääres on viidad, mis juhatavad õiget suunda. Tulevad päevad, mil mõtted ei tiirle enam ainuüksi kaotuse ümber. See teeb ruumi ja jätab aega uutele mõtetele, tegevustele ja kaaslastele. Inimene on taas võimeline süütundeta naerma. Mälestused kallist lähedasest ei too endaga enam kaasa valu, vaid soojendavad südant. Ja siis ühel hommikul märkab leinaja, et udu on lõpuks hajunud ja päike paistab taas eredalt.
Olgu Jumal sind õnnistamas sellel tervenemisteekonnal!