Koduteel 1/2004 - Meilt ja mujalt

Haapsalu gospelkoor Norras

Viiel õhtul anti viis pikka kontserti — Vetlanda metodisti kirikus, Stora Lundby luteri kirikus Gråbos, Trollhättani vabakirikus, Lidköpingi nelipühi kirikus ja Tistedali metodisti kirikus. Reisi Rootsi-poolsed korraldajad ja meie peamised kutsujad olid Margareta ja Jan Cooper Stora Lundbyst. Nad on aastaid vahendanud Eestisse toodavat humanitaarabi ning külastanud ja toetanud paljusid Eesti kogudusi. Siis tekkis neil unistus — “I have a dream”— kui parafraseerida M. L. Kingi kuulsat kõnet, et kunagi võiks kedagi Eestist ka Rootsi külla kutsuda. Kuulnud Haapsalus kohalikku gospelkoori, jäigi valik meile. Kulud kaeti koguduse eelarvest ja kontsertidel kogutud annetustest.

Vetlandas kohtasime oma vana tuttavat, head sõpra Ingegerd Pihlakut. Abiellunud Eestist sõjapakku läinud Heinrichiga, on Ingegerd õppinud hästi ära eesti keele. Koos abikaasaga toimetasid nad Eestisse aastate jooksul hulgaliselt humanitaarabi. Seda kinnitavad ka maavalitsuste jm tänukirjad tema kodu seinal. Viimastel suvedel on nad puhanud Haapsalus. Möödunud aastal Heini suri. Üksinduse peletamiseks võetud kutsikas on hästi hoolitsenud Ingegerdi tervise eest, nii et kuigi tema viimane lahkumine Eestist oli vaevaline, suutis ta nüüd hiilgavalt toime tulla meile maitsva toidu valmistamisega. Vetlandas kohtusime ka sealse pastori Bernt Isakssoniga ning sõlmisime ja kinnitasime koguduste vahelisi sõprussuhteid. Samuti tervitab oma eesti sõpru ja tuttavaid meie seminaris õppinud Anders Bengtsson, kes töötab Vetlandas abipastorina. Ja meie ei teadnudki, et kogu kontsert läks otseülekandena kohalikku raadiosse!

Stora Lundbys laulsime laupäeva õhtul 1720-ndatel ehitatud kivikirikus, mis oli rahvast täis. Meid olid tulnud vaatama-kuulama ka mõned sõbrad lähedalolevast Alingsåsi metodisti kogudusest. Pühapäevahommikusel armulauaga jumalateenistusel laulsime kaks laulu, jutlustas meie koorijuht Andreas Rahuvarm. Rootsi keeles, nii et suurem osa meist ei saanud miskit aru. Üks koguduse liige teadis öelda, et mitte kunagi polnud selles kirikus pühapäevasel jumalateenistusel plaksutatud, kuid seekord tehti seda kaks korda. Õhtul oli pastoraadis pidulik vastuvõtt.

Trollhättani misjonikirik on umbes 10 aastat vana (või noor), suur ja igati nüüdisaegne ning pühalik. Selle kiriku ehitasid kolm kogudust, kes seni tegutsesid linna eri paikades, kuid otsustasid ühineda. Rõõmustav, et ka vanad kirikud jäid sihipärasesse kasutusse, ühes neist käib koos metodisti kogudus. Pühapäeva õhtul korraldati seoses meie külaskäiguga kohvikuõhtu gospelmuusikaga. Kuulajaid tuli palju. Lidköpingis võttis meid vastu RIA-nimeline organisatsioon, mis tegeleb ainesõltlaste rehabilitatsiooniga, umbes nagu meie Samaaria või Sinine Rist. Seekordne RIA-õhtu korraldati meie kontserdina nelipühi kirikus. Korraldajad ei osanud öelda, kas tuleb 10 inimest või 120, aga tulid mõlemad ja sai meeldejääv õhtu kõigile. Kogu selle aja olid meiega kaasas head sõbrad Jan ja Margareta.

Kolmekuningapäeval jõudsime Norrasse, Tistedali metodisti kogudusse, kes on üks Haapsalu koguduse sõpruskogudusi. Pastor Øyvind Aske, koos paari abilisega, oli meile ise lõuna valmistanud. Hiljem tuli kokku väike kodune seltskond, mõnikümmend inimest, jõulupuu langetamise osadusõhtule. Taas kohtasime sõpru-tuttavaid, Bradley peret jt, kes viimati möödunud nelipühal meil Haapsalus külas käisid.

Järgmisel hommikul vara, enne kukke-koitu, asusimegi koduteele. Olime nende päevade jooksul palju näinud — ilma ja inimesi, linnu ja külasid, Göta kanali lüüse, mägesid ja kuristikke. Mitmele meist oli see esimene välisreis. Paks lumi puudel muutis ümbruse maaliliseks, kuid teeolud olid üldiselt head kogu reisi vältel. Alles hiljem saime teada, et olime sel päeval sõitnud 500 km risti läbi Rootsi nagu Iisrael läbi mere — lumetorm möllas meist nii põhja kui ka lõuna pool. Meie aga seda ei näinud, vaid jõudsime ilusasti viperuste ja viivitusteta laevale. Läänemaa Liinide bussijuht Harri Plomann, kes meid sõidutas, näitas professionaalsust nii Norra lumistel mägiteedel, suure bussi parkimisel äärelinna täistuisanud tänavatele kui ka meeldiva avatud suhtlejana. Temaga sõidaks teine kordki...

Aga kõige rohkem oleme tänulikud Jumalale, kes kogu ettevõtmise aitas hästi korda minna. On öeldud, et meie koor pole kunagi varem nii hästi esinenud. Siin-seal tehtud salvestised võivad seda kinnitada, samuti tänusõnad, mida senini järele saadetakse. Igal kontserdil kogesime, kuidas Jumal meid oma rõõmuga täitis, nii et see nakatas ka kuulajaid hoogsalt kaasa elama, laulma ning plaksutama. Kohati oli tunne, et laulamegi juba suures ühises taeva kooris.