Toimetus | Tellimine


Eessõna
Toimetaja veerg
Piiskopilt
Superintendendilt
EMK 105
Jutlus
Arutlust
Mõtisklus
Meilt ja mujalt
Noortenurk
Noored tunnistavad
Lastetoost meil ja mujal
Lastelaegas
Nõuandenurk
Koduteel 100
Pildikesi kogudustest
Misjon ja heategevus
Misjon
Kirikuelu
Aastakonverents
Kirikuaasta
Usupühad
Kultuurikommentaar
Intervjuu
Meie inimesed
Arvustusi
Naiste Ühenduses
Hingehoid
Elust enesest
Piibel
Metodismist
Orelifondis
Reisikiri
Raamatu- ja plaadisoovitus
Kristlane naerab ja nuputab
Kirjakast
Ajalugu
EMK 100
Retronurk
Õnnesoovid
Luulenurk
In memoriam
Reklaam
 

Koduteel 2/2016 - Noortenurk

Minu kutsumuse lugu

Mary Kuronzwy
Global Mission Fellow misjonär Tallinna koguduses


Minu nimi on Mary Kuronzwi ning olen pärit Zimbabwest, Aafrika lõunaosast. Eestisse tulin ma läbi Ülemaailmse Misjonikaaslase (Global Mission Fellow) programmi.

See toob inimesi igalt poolt ja saadab igale poole. See tähendab, et sind võidakse võtta ükskõik millisest riigist ning saata ükskõik millisesse riiki. Selle programmi algatas organisatsioon Põlvkonna Transformatsioon (Generation Transformation). Mina poleks kunagi uskunud, et tulen Eestisse, kuid ühel päeval mulle lihtsalt öeldi, et mind saadetakse siia.

Mugavustsoon on hea, kuid see ei pane sind kasvama. Mu misjonitöö soov sai alguse juba keskkoolis. Ma liitusin Kirjakohtade Ühenduse nimelise klubiga, mis oli minu jaoks väga hea, kuna selle teised liikmed olid vastutulelikud ning see andis mulle võimaluse kristlusest õppida. Samuti olin ma aktiivne oma kiriku noortetöös ning ühiskondliku kasuliku töö komitees. Selle kaudu käisime erinevates kogukondades oma abi pakkumas misjonitöö raames. Me külastasime haiglaid, lastekodusid ja annetasime abivajajatele. Ma nautisin seda. Mu pastor ütles kohe, et mul on potentsiaali misjonitöö jaoks, kuid alguses vastasin: „Ei, ma tahan midagi paremat teha.” See oli sellepärast, et mul oli vale arusaam sellest, milline peaks olema misjonär. Lisaks sellele naerdi meid koolis, kuna olime Kirjakohtade Ühenduse liikmed. Ma üritasin küll sellele mitte tähelepanu pöörata, aga südames tundsin, et midagi oli puudu.

Kui ma ülikooli läksin, oli seal palju kristlikke kodugruppe, kuhu mu sõbrad, kellega ma seal kohtusin, soovitasid mul minna. Seal valiti mind Kristlaste Ühenduse juhiks. Tagasi oma keskkooli-aastatele mõeldes leidsin, et miski hea oli minu sees kasvanud selle aja jooksul. Iga semestri lõpus organiseerisime teavitusprogramme – me otsisime ääremaade kogukondi, kuhu me läksime paariks nädalaks Jumalast ning Tema armastusest rääkima. Samuti andsime neile inimestele mõningaid esmavajalikke asju ja julgustasime neid kirikusse minema.

Pärast ülikooli lõpetamist töötasin ma hotellis, kuna olin õppinud äri- ja hankekorraldust. Seal kuulsin ka Ülemaailmse Misjonikaaslase programmist. See on kaheaastane programm, mis julgustab noori vanuses 20-30 misjonitööd tegema. Kuna mulle meeldib misjonitööd teha, otsustasin sellega liituda.

*Minu esimesed muljed Eestist*

Eelmisel aastal sain nõusoleku ÜMK Ülemaailmse Misjoniteenistuse (General Board of Global ministries of the United Methodist Church) poolt ning mulle saadeti e-kiri, kus oli kirjas, et mind on suunatud tööle Eestisse. Minu esimene reaktsioon oli: „Mida!? Kes suudaks üldse sellises paigas ellu jääda?”

Hiljem rääkisin ma mõne inimesega, kes on siit pärit ning nad rääkisid mulle veidi Eesti kliimast. Siis ma arvasin, et saaksin hakkama küll. Koju jõudes hakkasin rohkem mõtlema.

Kui ma lõpuks Eestisse jõudsin, mõtlesin, et pole siin nii külm midagi (parajasti oli +8C). Paari nädala jooksul hakkas aga temperatuur langema ning see üllatas mind väga. Üks asi oli siiski, mis mulle eriliselt meeldis, see oli lumi. Muidugi on ta hirmus külm, kuid ma olen siiani lummatud lume ilust.

*Mis annab mulle raskustes jõudu?*

Kui ma leian enda ees takistusi, annab palve mulle jõudu. Varem ma muretsesin igasugu asjade pärast, kuid nüüd, kui ma palvetan, tunnen end rahustatuna ning tugevamana. Minu jaoks on palve hüüe Jumala poole. See on minu soovide ohverdamine Jumala soovidele läbi Jeesuse. Minu kindluse salm on 2. Moosese raamatust 14:14, mis ütleb: Issand sõdib teie eest, aga teie vaikige! Ning minu lemmiklaul on üks ingliskeelne metodisti ülistuslaul „All to Jesus I Surrender” („Kõik ma annan Jeesusele”).

Lõpetuseks tahan ma julgustada noori misjonitöös kaasa lööma ning ka liituma sellesama programmiga. Infot leiab meie veebilehelt: www.umcmission.org.

Mind on võimalik toetada nii vaimulikult, emotsionaalselt, kui ka rahaliselt leheküljel www.umcmission.org/Give-to-Mission/Search-for-Projects, minu projekti number on #3022126.

***

Ma sündisin kristlikku perekonda, mu mõlemad vanemad olid kristlased. Mu isa suri, kui ma olin 3-aastane. Väiksena ma ei mõistnud, mida tähendab olla kristlane. Arvasin lihtsalt, et see nõuab iga kord kirikus käimist. Mõtlesin, et kristlus on kirikus laulmise ja juttude kuulamise traditsioon.

Kui ma kooli läksin, siis jutustasid kõik mu sõbrad oma isadest ning asjadest, mida nad nende heaks teinud on. Tihti olin kurb, kuna mul endal polnud ju ühtegi lugu jagada, minu isa polnud enam meiega ja ma ei teadnud temast kuigi palju. Tihtilugu ma muretsesin selle pärast ning pärisin ema käest, millal isa meie juurde tagasi tuleb.

Kuid selles peres üles kasvamine muutis mu arusaama kristlusest. See algas, kui olin 10-aastane ning läksin ühele lastekonverentsile. Meil oli parajasti piiblitund, kui pastor ütles, et Jumal on meie kõigi isa ja meie oleme Jumala lapsed. Konverentsi lõpus läksin pastori juurde ning küsisin, et mis saab neist, kel isasid pole (muidugi mainisin talle ka, et minu isa oli surnud) ja mida ta mõtles selle all, et Jumal on meie kõigi isa. Ta vastas, et Jumal on meie vaimulik isa ja tema on see, kes meie kõigi eest hoolitseb. Ta ütles: „Jumal on ka isatute isa.” Sellest päevast peale hakkasin ma piiblit lugema ning mõistma, mida tähendab olla kristlane. Ja kuna ma seda nüüd mõistsin, sain ma ka seesmiselt kristlaseks.

Metodisti kiriku liikmeks sain nii, et ma lihtsalt sündisin Ühinenud Metodisti Kirikusse ning kasvasin seal käies üles. See on see kirik, mis on mind toitnud.
Koduteel 2/2016
Toimetaja veerg
Toimtaja veerg
Superintendendilt
Metodismist maailmas
Jutlus
Jutlus kolmainupühaks
Mõtisklus
Postkaardil on oma lugu
Meilt ja mujalt
Paavst Franciscus tervitas metodiste
Tänukiri perenõustajatele
Külaskäik Malmö sõpruskogudusse
Õnnitleme!
Raamatupood “Logos” on taas avatud
Emadepäeval Tallinna koguduses
Oh aastad, miks on teil nii kiire...
Kiriklikud tähtpäevad 2016. aastal
Noortenurk
Minu kutsumuse lugu
Eelda suuri asju Jumalalt
Noored tunnistavad
Orjusest vabaks!
Lastetoost meil ja mujal
Lastekirik Pärnus
Tallinna koguduse pühapäeva-kooli töödest-tegemistest
Pühapäevakool Reekülas
Killukesi Tapa koguduse pühapäevakooli tegemistest
Rõõmuralli tõi taas kord kokku EMK erinevate koguduste pühapäevakoolide lapsed
Lastelaegas
Ära lase kurbust südamesse
Nõuandenurk
Internetisõltuvus
Kirikuelu
ÜMK peakonverentsil 2016
Ühinenud Metodisti Kirik arvudes
Usupühad
Nädalate püha
Juudi vanasõnad ja mõtteterad õppimise teemal
Hingehoid
Leia oma päevas vaikuse aeg