Koduteel 6/2003 - Meilt ja mujalt

Misjonireis hantide juurde

17. juulil lahkusime Tallinnast Moskvasse. Kaasa võtsime venekeelsed Uued Testamendid ja handikeelsed Markuse evangeeliumid ning mänguasju ja riideid. Palvetasime Tallinnas perroonil enne lahkumist.
Ivangorodis tekkis meil probleeme liigsete kilodega — selgus, et riidekott kaalub üle saja kilo. Seejuures ei näinud tolliinspektor veel raamatuid ja mänguasju. Hetkel, kui ta otsustas meid välja tõsta, kärgatas Ljudmillal mõte, et see kott on ju nelja peale. Lahti tehes paistsid kotist lasteriided. Me ütlesime, et läheme Põhja ja viime humanitaarabi. Inspektor lõi käega ja läks välja. Jumala kaitse oli meie peal.
Moskvas kohtusime grupiga, mis tuli Rootsist ning kuhu kuulsid rootslased ja soomlased. Ees seisis kolmepäevane rongireis, mille ajal tutvusime üksteisega, jagunesime kahte gruppi ning tunnistasime inimestele Jeesusest.

SIBERIS
Moskvast suundusime Labõtnangi, sealt edasi Salehardi. Salehardis pidime ootama kaks päeva, kuid see aeg oli meile suureks õnnistuseks, sest tutvusime paljude inimestega, kellele saime rääkida Jeesusest.
23. juulil sõitsime lõpuks välja tööpõllule — üks grupp Obi jõe paremale, teine vasakule kaldale.

Obi jõe paremal kaldal töötab juba aasta Tiina Kärkkäinen Soomest. Lõpetanud Domata Piiblikooli ja töötanud Kiviõli koguduses, on ta omandanud ta hea vene keele ja koordineeris nüüd meie tööd kohapeal. Käisime seitsmes külas, kus pidasime koosolekuid, mängisime lastega, külastasime haigeid. Reisi jooksul haarasime igast võimalusest, et tutvuda handi kultuuri ja religiooniga.

Reisil tekkis hulganisti kontakte mitmesuguses vanuses ja rahvusest inimestega. Üldiselt kogesime külalislahkust, kuid oli ka erandeid. Siberis on elutingimused karmid, suuri probleeme on joogiveega, mida ostsime võimalust mööda poest. Enamik kohalikke joovad jõevett, mis kohati on kristallpuhas, kohati tumepruun.
Kohtusime hantide, komide, neenetsite, sölkupite ja venelastega. Vaatamata kehvale sotsiaalsele olukorrale on inimesed rõõmsad, kõige avatumad olid lapsed. Meie koosolekuid külastanud handid, komid ja teised rahvad said kuulda evangeeliumi. Päevad olid tihedad — päeval lastekoosolek, õhtul täiskasvanute oma, ja et noorteni jõuda, tuli minna diskole. Suutsime äratada nendegi huvi, nad tulid meie juurde ja me saime rääkida neile oma usust, Piiblist ja Jeesusest. Läbi draamade, mängude ja praktilise abi saime nendega lähedase kontakti. Tihti istusime poole ööni teed juues kodudes, kus inimesed said kõigest vabalt rääkida ja küsimusi esitada. Handid on loomult häbelik ja tagasihoidlik rahvas.

On tähtis, et inimene hindaks oma kultuuri ja keelt, mis on antud talle Jumala poolt. See on üks nõrgem koht Siberi rahva juures ja me püüdsime neile selgitada, et Jumal on võimeline taastama nende kultuuri ja ühtsuse. Me tahtsime anda neile aimu Jumala armastusest nende rahva vastu.

Palume kõiki lugejaid palvetada Siberi väikerahvaste eest ning selle eest, et järgmiselgi aastal oleks tee töötegijatele avatud. Aidaku meid Jumal.