Koduteel 5/2003 - Kirjakast

Kogudus oli suur ja vendi palju

Meenutades vend Martin Prikaske, tuleb vaimusilma ette pilt, kus üks vaimulik isa istub kirikus poodiumil, näoga rahva poole, ja juhatab pühapäevahommikust jumalateenistust. Koosolekuruum on rahvast täis. Alguslaulu ütleb vend Prikask. Koosolekut alustab jumalasõna lugedes üks vendadest, igal pühapäeval erinev vend.

Kogudus oli suur ja vendi palju. Kui oli laulukoor, siis Prikask juhatas seda. Tunnistajad olid 2-3 venda, siis rääkis Prikask jutluse, mis oli ikka õpetlik ja manitsev. Ma nimetan mõned. Ta rõhutas ikka, et Jumalat ei tohi pilgata. Ta tõi esile ühe isa ja poja hommikuse vestluse. Isa ütleb: “Juhan, mis sa arvad, Juhan, mida me täna teeme, Juhan? Kas lähme metsa, Juhan? Võtame saed ja kirved kaasa, toome talveks kütet, Juhan?” Seda Juhanit ei ole tarvis nii palju korrata, see on selge, et jutt käib Juhaniga. Ta tõi seda võrdluseks, kui palju me nimetame oma kõnes ja palves Jeesus-Jumala nime. See on Jumala nime ilmaaegu tarvitamine. Kui Jeesus õpetas oma jüngreid paluma, ta ütles: “Meie Isa, kes sa oled taevas...” Rohkem Ta ei nimetanud meie Isa.

Teiseks — kui üks koguduseliige ei olnud kolmel korral järjest Issanda lauast osa võtnud, siis ta katsus temaga kontakti saada ja küsis põhjust. Kui ta sai teada, et inimene oli füüsiliselt haige, oli see andeksantav. Kui hinges oli midagi, mida ei saanud parandada, siis kustutati see inimene koguduse nimekirjast maha.

Ta on mind kolm korda õnnistanud. Esimest korda, kui astusin kogudusse, teist korda, kui mind ristiti, ja kolmandat korda, kui mind laulatati abielusse.

Need on mu mälestused vennast selle 1,5 aasta jooksul, kui ma tohtisin koguduses olla. Sellejärel vend Prikask arreteeriti.