Koduteel 5/2003 - Naiste Ühenduses

Igale asjale on antud aeg…

Eelmine selletaoline seminar toimus Norras Stavangeris 1998. aasta suvel. Sel aastal tuldi kokku Saksamaal, väikeses külakeses nimega REHE, 27.-31. augustil. Võõrustajaiks ja korraldajaiks polnud seekord üksnes Saksamaa metodisti kiriku naised, vaid Euroopa saksa keelt kõnelevad maad — Saksamaa, Šveits ja Austria — ühiselt. Kogu seminar toimus paralleelselt saksa ja inglise keeles, lisaks “eraviisiliselt” kõrva sosistatud tõlked vene, slovaki, bulgaaria ja kes teab millistesse keeltesse veel. Esindatud oli ühtekokku 21 Euroopa riiki ning osalejate koguarv ulatus 190-ni.

KAKS EUROOPAT
Üleeuroopaline seminar on oluliseks väljundiks Metodisti ja Ühinenud Kirikute Naiste Maailmaföderatsiooni töös, mille üheksast piirkonnast kaks asuvad Euroopas — ajalooliselt on nimelt välja kujunenud nii, et Euroopa on selles organisatsioonis jagatud kaheks (üsna ebavõrdseks) osaks. Ühelt poolt nn Kontinentaal-Euroopa, mis algselt tähistas valdavalt saksakeelseid Euroopa riike, poliitiliste muutuste ja mitmesuguste arengute tagajärjel on siia aga nüüdseks kokku kogunenud väga kirju ja paljukeelne seltskond, esindamaks hetkel juba 20 Euroopa riiki. Enamikus neist riikidest on oma iseseisev rahvuslik naisteorganisatsioon (nagu meil Eestis EMK Naiste Ühendus), mõnel juhul on aga tegemist ka kahe riigi liitorganisatsioonidega, nagu näiteks Makedoonia ja Serbia, Slovakkia ja Tšehhi või Šveitsi ja Prantsusmaa puhul. See on ka üha kasvav piirkond: aastal 2001 liitus uue riigina Läti, aastal 2006 on oodata, et liitub Venemaa, kus aasta tagasi naistööle alus pandi. Kogu selle kirju seltskonna piirkondliku presidendi roll on hetkel allakirjutanu kanda. Teine Euroopa piirkond hõlmab vaid kaht ingliskeelset riiki: Suurbritanniat ja Iirimaad, see-eest on sealne liikmete hulk aukartustäratavalt suur. Üleeuroopaline seminar toob alati mõlemad piirkonnad kokku ja võimaldab kontakte ning kogemuste jagamist ametlikul ja mitteametlikul tasandil. Nüüdseks on alustatud ka dialoogi tulevikustsenaariumi kujundamiseks: kas liituda üheks ühtseks Euroopaks või säilitada kaks piirkonda, aga vaadata ehk kriitilise pilguga üle praeguse jaotuse alused.

AASTAAJAD MEIE ÜMBER JA MEIS
Seminari motoks oli mõte Koguja raamatust: “Igale asjale on antud aeg.” Keskendusime aga otseselt aastaaegadele looduses ja nende ülekantud tähendustele naise elus. Iga aastaaja juurde kuulus näitena mõni Piiblist tuttavaks saanud naine — kevadet kehastas Jeesuse ema Maarja (Lk 1:26-56), suve lesknaine Sareptast (1Kn 17:8-24), sügist Saamueli ema Hanna (1Sm 1:1-2:11) ja talve Maarja Magdaleena (Jh 20:1,11-18) ning naisprohvet Hanna, kes vastsündinud Jeesust templis tervitas (Lk 2:36-38).
Kui alguses tundus, et selline aastaaegadele keskendumine on valdavalt seotud meie vanusega, siis piiblitundide ja arutelude käigus sai peagi selgeks, et see seostub pigem meie konkreetsete elukogemustega — leina või murede keskel võib ka väga noor inimene külma ja karmi talve kogeda ning kevaderõõm ei ole lõplikult möödas ühegi kõrgesse ikka jõudnu jaoks.
Iga päev algas piiblitunniga, mida pidasid erinevate maade esindajad — Pavlina Kasparova Tšehhimaalt, Uta Uhlmann Saksamaalt ja Kathleen Richardson Suurbritanniast; järgnesid vestlusgrupid, ettekanded, workshop’id ja muu sellesarnane.
Laupäeva pärastlõunal toimus ümarlauavestlus, milles osalesid haiglavaimulik, hospiitsliikumise esindaja (hospiitsid on parandamatute haigete hooldushaiglad), diakoniss vanadusdementsusega patsientide hooldekodust ja arst. Kõne all olid elu ja surma küsimused üldteema all “Kui varjud hakkavad pikenema…”.
Reede pealelõunal käisime ekskursioonil lähedalasuvas 1000-aastase ajalooga Herborni linnakeses ning hoolimata heitlikust ilmast (paari tunni vältel kogesime nii uduvihma, paduvihma, äikest kui ka päikest), jättis see käik võimsa mulje sellest, kui kauniks on võimalik sajanditevanused hooned restaureerida.
Õhtud olid erinevalt kujundatud, pakkudes võimalusi alates käsitööst ja loomingulisest tegevusest kuni ühislaulmiseni välja. Kõige huvitavamaks osutus ilmselt neljapäeva õhtu, mil kõik maad end lühidalt tutvustasid — lühidusega tekkis küll mõningaid probleeme (eriti keeleprobleeme), aga mitmekesisus, esinemisjulgus ja originaalsus andsid vapustava elamuse. Laupäeva õhtul tuletasime meelde Wesley sünniaastapäeva ning laulsime vanu metodistlikke laule puhkpillikvarteti saatel.

TEISTMOODI TEENISTUS
Seminar algas ja lõppes jumalateenistusega — avajumalateenistus oli korraldajamaade poolt kujundatud ning lõpujumalateenistus pühapäeva hommikul Suurbritannia ja Iirimaa ühislooming. Seal pidas jutluse Metodisti ja Ühinenud Kirikute Maailmaföderatsiooni president Rosemary Wass Suurbritanniast.
Mõlemad jumalateenistused paistsid silma julge loomingulisusega ning paljude näitlike elementide sissetoomisega — kõik meie meeled olid haaratud, eriti avaõhtul, kus nuusutasime roosilõhna ja hoidsime käes ehtsaid roosi õielehti. Kui küsisin hiljem muljeid Läti ja Vene esindajatelt, ütlesid lätlased tagasihoidlikult, et “neil on jumalateenistus teistmoodi”; vene naised olid aga suures vaimustuses erinevatest võimalustest, mida hea sõnumi edasiandmiseks sõnadele lisaks kasutada saab — eriti kui on tegemist keelebarjääriga ja kõik sõnad ei pruugi mõistetavad olla.

ÜHEKS PÕIMITUD
Seminarile eelnes kahepäevane eriprogramm niiöelda kitsamale ringile — maailmaföderatsiooni juhtkond kutsub tavaliselt piirkondliku seminari eel kokku selle piirkonna kohaliku tasandi juhid, erinevate maade naistöö esindajad, et nendega tuttavamaks saada ning üheskoos tööasju ning tulevikuplaane arutada. Seda programmi nimetatakse kokkupõimimise programmiks (ingliskeelne sõna viitab kangakudumisel asetleidvale põimimisele). Seekord oli esindatud viisteist maad ja meie ühiselt veedetud aeg oli viljakas — töine ja ühtlasi rõõmsameelne. Tegelesime tõsiste teemadega, mida maailmaföderatsioon oma resolutsioonides on kogu maailma tasandil oluliste mureküsimustena välja toonud — aids ja HI-viiruse levik, vägivald ja vägivallaohvrite toetamine ning vägivallatsejatele uute käitumismudelite pakkumine, sooline võrdõiguslikkus, rassism ja rahvastevaheline vaen, laste olukord ja selle parandamine. Huvitav oli teada saada, mida erinevate maade naised nendes valdkondades teevad — kas siis iseenda harimiseks või konkreetse sotsiaaltööna.
Sellised kogunemised loovad alati uut energiat ja indu — on võimalik midagi uut teada saada; kogeda, et meid on tegelikult palju ja meid on igal pool üle Euroopa; avastada enda jaoks nii mõnigi seni kasutamata jäänud töövõimalus või -võte ja üle kõige muu — kogeda Jumala õnnistusi paljude erinevate inimeste kaudu, kes innu ja pühendumisega igaüks omal maal, omas keeles ja omal kombel jumalariigi tööd teevad.