Koduteel 5/2003 - Intervjuu

20 aastat Pärnus

Õhtu jooksul meenutati möödunud aastaid slaidiprogrammiga, korraldati koguduseliikmetele Piibli- ja metodismialane viktoriin ning muidugi lauldi ning oldi lihtsalt ühises söögiosaduses.
Huvitav oli meenutus Üllase tööaastatest, mida tähistasid 20 astrit. Iga aasta puhul luges koguduse sekretär ette, kes liitus kogudusega. Kui sellest aastakäigust oli inimene kohal, sai ta astri, et see ühisesse vaasi panna. 80.-ndatel aastatel olid ka mõned aastakäigud, kus ei olnud ühtegi liitujat, kuid seda suurem rõõm oli, kui mõnda aastat tähistava lille vaasipanemise juures loeti ette kümmekond nime.
Samast õhtust pärineb ka intervjuu Üllasega

MIS OLI SINU SUURIM HIRM, KUI 1983. AASTAL PÄRNU KOGUDUST TEENIMA TULID?
Kogu see algus oli kantud tundest, et Jumal on kutsunud mind oma riigi tööle. Mõistmine, et töö raskemaks kujuneb, kui noore inimesena arvad, tuleb hiljem. See, mida ma selgesti kartsin, olid matused. Matus on leinajate jaoks ühekordne asi. Teadsin, et inimesed ootavad matustelt midagi väga väärikat ning kartsin, kas mina noore inimesena seda pakkuda suudan.

KAS SEE OSUTUS KA TEGELIKUKS PÄHKLIKS?
Nii raskeks see ei kujunenud. Püüdsin teha tööd innukalt. Matustega tuli kohe alguses tegeleda, sest kogudus, kuhu olin tulnud, koosnes peamiselt vanadest inimestest, ning kui keegi suri, tuli matuseid pidada.
Oodatust raskemaks kujunes vanade inimeste külastamine. Nad ootasid, et ma neile külla läheksin, vahel sain noomidagi selle eest, et liiga harva käin. Mul kujunesid välja süümepiinad, et ma piisavalt tihti inimesi ei külasta. Tundsin, et mulle heidetakse ette ka minu noorust (olin tulles 24-aastane).

KAS MIDAGI MÕJUS KA RÕÕMSA ÜLLATUSENA?
See, kui nägin, et mitmed vanad õed, kellega suhtlesin, on lõpmata sõbralikud. Kui minust mõni aasta vanemad hõõrusid mulle nina alla, et olen noor, siis 70-aastased seda enamasti ei teinud.

MILLINE OLI KOGUDUS, KUHU TULID?
Nagu juba eelnevast jutust välja tuli, oli ligi pool kogudusest vanuses 70-90 ja nad palvetasid kogu aeg. Praegu on meie kirikus igal pühapäeval inimesi, kellest me ei tea, kas nad usuvad või mitte. Tol ajal olid kirikus vaid usklikud. Mõtlesin, et kui matan järjest kõik need vanad inimesed ära, paneme koguduse kinni. Teha polnud muud, kui palvetada. Ja seda need inimesed tegid.

KAS SA TAHAKSID VEEL MIDAGI LÕPETUSEKS ÖELDA?
Meil on pastori rollist teatav stereotüüpne ettekujutus — see algab mingist punktist ja lõpeb tavaliselt siis, kui pastor läheb pensionile või kirik suunab ta teise kohta. Arvan, et minu juhtum väljub standardarusaamast — pastorist on saanud õppejõud. Pärnu koguduses on toimunud palju veidraid asju, olen tänulik, et te olete minuga kaasa tulnud, ning loodan jätkuvalt teie mõistvale suhtumisele.
Olen lõpmata tänulik Tõnule, et ta on olnud valmis kogudust teenima — mitte ainult nüüd, vaid ka siis, kui läksin õppima Saksamaale ja hiljem Ameerikasse. Väga loogiline olnuks, et peale õpinguid lähen ära kuskile mujale — ja mitmed arvasid, et ma nii teen —, aga ma tahtsin tagasi tulla. Selle võimaluse eest olen Tõnule lõpmata tänulik.